Ajaloo esimese perekonna südantlõhestav lugu on piisav tõend, et Raamat, mida me pühaks peame, pole vigu varjav õnneliku lõpuga müütide kogumik. Hingetuks võttev kiirus, millega patt rüüstab inimkogukonda ja vajutab selle perekondlikku (ja tuttavlikku) rikutusse, on hämmastav.
1. Moosese raamatu autor Mooses kirjeldab selles traagilises jutustuses Aabelit seitse korda kui Kaini venda, et me ei unustaks iial seda nurjatut tegu, mis saadeti korda venna vastu. Ja loo haripunktiks on viimased kolm viidet vennale omastavas käändes: „venna hoidja”, „venna veri” ja „venna veri”.
Kes suudab ette kujutada rammetuks tegevat õudu, mis langes neile armsatele vanematele, kui nad hiljem poegade asukohast teadmatuses olles neid väljale otsima läksid: „Kain! Aabel! Kus te olete?” Kes teab, kui kaua läks aega, enne kui nad tõe avastasid. Aga kui Aadam ja Eeva oma noorema poja moonutatud keha juures kokku varisesid ja nende pisarad segunesid maa peal esimest korda valatud inimverega, teadsid nad murtud südames, et nad olid kaotanud ühe päevaga mõlemad pojad.
Ja kui Jumal saab kätte Kaini (kes unistuste kohaselt pidi olema maa Vabastaja, kuid kellest sai hoopis maa esimene mõrvar), põgenemas ja hingetuna, on noore mehe ülestunnistus valitute tänapäeva kogukonna jaoks valusalt õpetlik. „Kus on su vend?” Süütust teeseldes vastab Kain jumalikule pärimisele õlakehitusega: „Kust ma peaksin teadma? Kas ma olen oma venna hoidja?” Kuid Jumalat ei saa petta: „Ma kuulen sinu venna vere häält maa pealt minu poole kisendamas.”
Kaks hämmastavad tõde ühes traagilises loos, ja Jumal on mõlemas üheselt mõistetav. Esiteks, sina ja mina oleme Jumala asemel iga meile teadaoleva inimese hoidjad − mitte ainult oma perekonnas, vaid ka kogukonnas. Ükski inimene pole erand. Teiseks nende hüüd, kellest keeldume hoolimast, võib olla meie südames summutatud, kuid Isa süda kuuleb neid. Need kaks tõde on piisav põhjus, et kohe palvetada: Jumal, palun muuda mind nende hoidjaks, keda Sina täna mulle saadad.