Ehk mõtled ka sina: Ma pole nii rumal kui mõned inimesed minust arvavad. Ma tean, et on vale igatseda ilmalikku võimu ja omandit. Ma olen juba loobunud sellisest elust. Mu elu keskendub vaimulikele asjadele. Ma ei ole selline nagu need inimesed seal.
Oota! Pea kinni! Ära mõtle enam edasi! Ma usun, et sa pole kõigest päris õigesti aru saanud. Ehk pole sa veel kukkunud üle vaimuliku kuristiku serva. Kui ei, siis taarud igatahes selle serva peal.
Tegelikult oli inimene, kellest kõneleb meie tänane Pühakirja lõik, „hea“ inimene. Ka tema oli loobunud maailmast ning keskendunud vaimulikele asjadele.
Kuid ta ei läinud küllalt sügavale. Ta puhastas oma välised teod, kuid ta polnud saanud „vaimus vaeseks“. Tegelikult oli ta vaimus ikka veel uhke. Ta oli vaid oma ilmaliku uhkuse muutnud vaimulikuks uhkuseks. Ja selle tulemusena oli tal ikkagi sama haigus. Nüüd aga põeb ta seda veelgi varjatumal kujul – ta on uhke oma headuse üle.
Tõelisele kristlusele pole ohtlikumat vaenlast kui vaimulik uhkus. Ellen White kirjutas selle kohta: „Jumala jaoks pole midagi solvavamat ega inimhinge jaoks midagi ohtlikumat kui uhkus ja eneseusaldus. Kõigist pattudest on need kõige lootusetumad, kõige raskemini ravitavad.“ (Kristuse tähendamissõnad, 80) See on tõsi, sest „uhkus ei tunne mingit vajadust ja nii sulgeb see südame Kristusele ja Temast lähtuvatele lõpututele õnnistustele, mida Ta tuli tooma.“ (Tee Kristuse juurde, 35)
Tölner on Luuka 18. peatükis tõeline kangelane, kuna ta mõistab, et vajab abi. „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!“ on tema palve. Kuna ta oli vaimus vaene, sai Jumal talle andestada.
Issand, aita mul täna näha, kuivõrd ma vajan Sind. Aita, et ma tahaksin olla vaimus vaene!
In English