Seistes iidse Efesose peatänava lõpus keset hämmastavalt hästi säilinud varemeid ja suurejoonelist amfiteatrit, olin lummatud. Kujutlesin vaimusilmas rändureid linnas tunglemas sel ajal, kui Johannes sai ilmutuse Jeesusest. Üritasin ette kujutada, kuidas tundis end Johannes sel saarel, umbes viiskümmend miili Efesosest edelas, kui talle näidati maailma ajaloo viimast peatükki ja vaieldamatut teadaannet: Jeesus võidab!
Kuidas tutvustas Johannes Jeesust lugejatele saadud ilmutuste valguses? Sõnadeks, millega Johannes Jeesust sissejuhatuses kirjeldab, on kaks tegusõna, need annavad juba raamatu algusest peale kindlustunde. „Armu teile ja rahu temalt, kes on ja kes oli ja kes tuleb, ning seitsmelt vaimult, kes on tema trooni ees, ning Jeesuselt Kristuselt, kes on ustav tunnistaja, esikpoeg surnuist ja maa kuningate valitseja. Temale, kes meid armastab ning on meid lunastanud meie pattudest oma verega.“ (Ilmutuse 1:4, 5) Alustame väljendiga „kes meid armastab“ (salm 5). Tegusõna olevikuvorm meenutab meile Jeesuse Kristuse kestvat armastust meie vastu praegu ja igavesti. Algne tähendus on jätkuv: Ta armastab meid ja üha jätkab meie armastamist. Siis tuleb teine väljend: „Ning on meid lunastanud meie pattudest oma verega.“ (salm 5) Algses kreeka keeles on tegusõna „lunastama“ määrtu kesksõnana, mis tähendab minevikus lõpetatud tegevust. Seega leiame siit sõnad, mis kirjeldavad Jeesuse suhet meiega: Ta armastab meid jätkuvalt ja lakkamatult ning Ta on meile ristil vabaduse ostnud. Need kaks tegusõna moodustavad igavese evangeeliumi tuuma. Paljud ei ole siin maailmas kogenud tõelist, tingimusteta armastust, kuid Jumala sõnum muudab seda. Maailma ajaloo viimane peatükk algab meeldetuletusega, et Jeesus armastab meid ja on meid lunastanud. Need kaks reaalsust kinnitavad meid iga päev, kuni näeme Teda silmast silma!
Minu vastus:
In English