Esimene algus Johannese evangeeliumis on ilma alguseta. See on mõtisklus jumaliku Kristuse igavesest eelnevast olemasolust.
Salmides 3 ja 4 kirjeldab Johannes aga teist algust – loomise algust. Paulus kommenteerib seda, kui kirjutab: „Tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu, ... kõik on loodud tema läbi ja tema poole.“ (Kl 1:16) Ja kirjas heebrealastele väidetakse, et Kristuse kaudu on Ta „maailmad teinud“ (Hb 1:2).
Seetõttu on Petlemma Laps palju enam kui vaid üks järjekordne isik selle maailma tüdinud ajaloos. Piibel esitab Teda kui Loojat Jumalat, kelles on elu, nagu „Isal on elu iseendas“ (Jh 5:26). „Ajastute igatsuses“ on tabatud tõde: „Kristuses on elu iseeneses, mitte kelleltki saadud elu.“ (orig lk 530)
Seesama elu iseeneses pani Sõna tegutsema loomises. Pole juhus, et Johannes kirjeldab loovat Kristust kui Sõna. Iga loomisnädala päeva juhatab ju sisse kõnelemine. Johannese 1:1−5 väljendab loova sõna tähendust „Ja Jumal ütles“ (vt 1Ms 1:3, 6, 9, 14, 20, 24).
Järelikult oli ka see igavene Sõna, kes pidas loomisnädala lõpus hingamispäeva. Me loeme: „Nõnda on taevas ja maa ning kõik nende väed valmis saanud. Ja Jumal oli lõpetanud seitsmendaks päevaks oma töö, mis ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.“ (1Ms 2:1−3) Seda meeles pidades ei ole vaja eriti imestada, kui Jeesus täheldas, et „nõnda on Inimese Poeg ka hingamispäeva isand“ (Mk 2:28).
Johannese evangeelium ei võta Jeesuse tutvustamist kergelt. Ta ei ole pelgalt Petlemmas sündinud laps.
Ei! Ta on igavene Jumal. Ta on kõige olemasoleva Looja. Temas on elu iseeneses.
Kui pöörame pilgu sellele Jeesusele, esitab meie Päästja tõeline identiteet meile väljakutse ning hämmastab meid.
In English