Vanaduse valgus

Loojuvas päikeses kasvavad varjud pikemaks. Kui elu-keskpäev aegamööda elu-pärastlõunaks on muutunud, ja kui siis hiline õhtupoolik hämardub õhtuks, hiilib pimedus oma peidupaigast...

Kuid meid ei ole ka eluõhtul valguseta jäetud. On küll tumedam ja vahel ka külm, kuid uus valgus helendab meie tundides ja meie toas – õhtulamp, vanaduse lamp.

Aga see vajab meie käest õli. Päike pole iial meilt midagi oodanud. Päike on meid oma valgusekaskaadidega üle puistanud, ja vahel sellise jõuga, et oleme selle eest varju otsinud. Eluõhtu lamp nõuab vastupidiselt päikesele meie kaastööd.

Kes vanaduses valgust omada soovib, peab selle süütama ja seda ka toitma. Kes vanaduse rõõme, vanaduse kinke, vanaduse ande kogeda tahab, peab selleks ka omapoolse osa tegema.

Vananev inimene peab valima: kas vanaduse kibedus või vanaduse headus. Kas haige või terve, kas loominguliselt tegev või rahulikult kannatav, teovõimeline või tüdinud, mõtteerk või laisk mõtlema – see kõik pole sel määral meist olenev nagu meile meeldiks. Küll aga on meie käes otsustada, kuidas meie kõigesse suhtume.

Sõbralik, andestav, mõistev headus on tõeline küpsuse märk. See on rõõmsa harmoonia hädavajalik eeldus, sellise harmoonia, mis vanadusele helge ja sooja sügispäeva selge rahu annab. Sellisena on võimalik lahkudes lävel tagasi vaadates kõige eest tänada ja mahajäävat tänulikult õnnistada – ja siis vastu vaadata teisele valgusele, mis ei pea iialgi loojuma.

Valdek Lõhmus

Mõtle oma Looja peale

oma noores mehe-eas!

Püüa Tema vaikne hääl

teiste rõkkavate seast!

Mõtle enne, kui su päevad

halli ikka jõuavad,

silmad vaevu piire näevad,

liikmed puhkust nõuavad.

Sellel päeval kojakandjad,

kõrvgi töntsiks jääb.

Rõõmsad lauluhääle andjad

vaikind müüri samba peal.

Siis sa kõrget paika kardad,

mitu ehmatust on teel.

Sõber, kas ehk siis veel arvab

pöörda end su tõrges meel?

Ei, siis põrm saab mullaks jälle.

Murtaks katki kuldne kauss.

Ja su elus tallat` jäljed

jäävad teotuseks või auks.

Evi Lõhmus