Kui ülestõusmine oli Jeesuse järelkäijate jaoks pigem arusaamatu, siis puuduv surnukeha oli tõsine probleem nii Rooma sõdurite kui ka juudi juhtide jaoks. Esimese asjana saadavad sõdurid esindajad Jeruusalemma juudi juhtidele teatama, mis oli juhtunud. Paradoksaalne on, et needsamad mehed, kes olid ennustanud, et Jeesuse järelkäijad saadavad korda pettuse (Mt 27:63, 64), pöördusid nüüd ise pettuse teele, et ülestõusmist varjata. Veelgi jahmatavam on, et nad käsivad sõduritel rääkida just sedasama puuduva surnukeha lugu, mida nad olid käskinud roomlastel ära hoida. Juudi juhid olid meeleheitel.
Ka sõdurid olid jamas. Nende peamine probleem oli, et neil polnud surnukeha, mida nad olid valvama saadetud. Väide, et nad jäid magama, polnud suurem asi lahendus. Valvepostil magamine oli karmilt karistatav. Kuid teine võimalus − teatada kadunud surnukehast − oleks toonud samasugused tagajärjed. Muidugi oleksid nad võinud rääkida tõtt, aga missugune Rooma ohvitser oleks seesugust ebatõenäolist lugu uskunud?
Kõiki asju arvesse võttes tundus sõduritele parim leppida juudi ametivõimude lahendusega ja vältida kindlat karistust. Suur rahasumma ja juhtide lubadus meelitada Pilaatust (kes pidi peagi linnast lahkuma), kui teade jõuab tema kõrvu, ahvatles neid kiiresti selles suunas tegutsema.
Matteus räägib, et sõdurid olid pettusega nõus, ning täheldab: „Seda juttu levitatakse juutide seas tänini.“ Tegelikult ringles see lugu jätkuvalt veel kaua aega pärast apostli surma. Justinus Märter (u 100−165) räägib, et teise sajandi keskel kordasid juudid seda ikka veel.
Juudi juhtidel muidugi polnudki tegelikult mitut varianti. Nad pidid jääma vale juurde, hankima surnukeha või uskuma Jeesuse ülestõusmist. Viimane variant oli vastuvõetamatu. Ja kuna neil polnud surnukeha, pidid nad vale juurde jääma.
Püüd vältida tõde on viinud mehi ja naisi läbi aegade kummaliste vaimsete ja moraalsete moonutusteni. Selle lähenemisviisi kahjuks räägib see, et alati on tõde see, mis teeb meid vabaks.
In English