Kas naeratus sobib pulti ja matusele?

Kas elurõõm on patune? Ma olin töötanud umbes kuu ühe väikse koguduse pastorina, kui suri selle koguduse vanim liige, 102-aastane meeldiv õde. Ma olin korra olnud tema lihtsas kodus, kus poeg ta eest ilusti hoolitses. See õde oli tänulik ja naeratav. Paar nädalat enne lahkumist oli ta veel kirikus ja tõi ilusa tänutunnistuse avalikus palves. Tema viimasteks sõnadeks jäid nelja paiku öösel, kui poeg kohendas tekki: „Aitäh, poeg!” Hommikul oli ta juba uinunud surmaunne.

Olin pisut pinges matuse korraldamisega; kuigi see polnud minu esimene matus, oli see siiski siin esimene matus ja eriti üks vanem õde ei tahtnud, et mina matan. Miks? Vastust ei tulnud. Kuid siiski ei õnnestunud kohe leida teist matjat ja kuigi oli kohal paar pastorit, kes olid sellele vanale koguduse õele tulnud austust avaldama, jäi põhiosa ikka minule. Hiljem ei avaldanud küll keegi matuse suhtes rahulolematust, vähemalt avalikult mitte, ja õde sai kalmistumulda puhkama.

Mingi aja möödudes selgus ka selle paanilise „teise mehe” otsimise põhjus. Nimelt kartis õde, et ma olen matusel sama elurõõmus ja järsku naeratan, nagu seda tema pahameeleks, nagu siis selgus, teen vahest puldis. Ta kartis, et see võib adventistide mainet rikkuda ja lahkunu haritud poega häirida. Ta pidi tunnistama, et midagi ebasünnist ei juhtunudki. Aga ma siiski naervat liiga julgelt ja palju.

Pärast seda olen sadu matuseid läbi viinud ja näinud kümneid läbi pisarate naeratavaid leinajaid ja neile vastu naeratanud, sest valust hoolimata on sageli lahkunuga seoses rõõmu esile kutsuvaid mälestusi. Miks mitte sobivalt naeratada?

Umbes aasta hiljem oli selle õe 50. ristimisaastapäev ja ka tema abikaasal oli sama tähtpäev: nad oli ühel ajal ristitud. Me pidasime neid koguduses meeles ja ma palusin neil rääkida midagi sellest ajast lühidalt kogudusele.

Vend tõusis püsti, ta nägu säras rõõmust ja ta tunnistas, kui hea on Jumal tema ja ta pere suhtes olnud. Ta rõõmustas, et on võinud nii pikka aega nii toredate, sõbralike ja abivalmite õdede-vendade keskel võidelda. Kõik ütlesid rõõmsalt: „Aamen” ja pöörasid oma pilgud õe poole. Ta tõusis raskelt ja peaaegu pisarad silmis rääkis, kuidas tal pole elus koguduseliikmete ega jutlustajatega vedanud. Ikka on teda kiusatud ja vaenatud. Ja maailm pole ka tema headust hinnanud ning see 50 aastat on vaid üks häda org olnud… Lõpp kadus pisaratesse… Kõik kohalolijad olid hämmingus. Oleks nagu kahes erinevas kohas toimunud asjad, aga ometi oli meie hulgas abielupaar, kes elas kõrvu ühes linnas, samas koguduses, suhtlesid samade inimestega, soovisid olla ustavad jumalalapsed…

„Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, siis te saate, et teie rõõm võiks olla täielik” (Jh 16:24). Ka oma tõelise, täieliku rõõmu saame vaid palve vastusena – rõõmu, mis erineb maailma rõõmudest. Maailma rõõmud võivad riivata kaasinimeste tundeid. Saatan on isegi nii kaugele moonutanud arusaama rõõmust, et öeldakse: „Suurim rõõm on kahjurõõm”, aga see on saatanlik rõõm. Jumalik rõõm on rõõm sellest, kui teisel läheb paremini kui minul.

„Me ei peaks jätma maailmale iialgi väärmuljet, et kristlased on sünged ja õnnetud inimesed. Kui meie silmad on suunatud Jeesusele, näeme me kaastundlikku Lunastajat. Tema pilgu sära heidab valgust meie teele. Kõikjal, kus valitseb Tema Vaim, valitseb rahu. Ühtlasi valitseb seal rõõm, mille tagab kindel usaldus Jumalasse.” („Ajastute igatsus”, lk 96)

Olev Uuk