Noa

Noa ajal muutus maailma kurjus nii suureks, et Jumal ei suutnud seda enam taluda, vaid ütles: „Ma tahan inimese, kelle ma olen loonud, maa pealt kaotada.“ (1. Moosese 6:7) Kuid Tal oli inimkonnast kahju ning oma armastuses valmistas Ta pelgupaiga kõigile, kes tahavad seda vastu võtta. Ta andis Noale sõnumi, et see rahvale edasi anda: „Minu Vaim ei pea igavesti jääma inimesse.“ (salm 3)

Noal kästi ehitada laev ja samal ajal kuulutada, et Jumal toob maa peale uputusveed, et kurjad hävitada. Need, kes sõnumisse oleksid uskunud ning selleks sündmuseks kahetsuse ja meeleparandusega valmistunud, oleks leidnud andestust ja saanud päästetud, kuid pidev vastuseis Jumala palvetele ja hoiatustele Tema sulase Noa kaudu lahutas neid Jumalast ning selle tulemusena lõpetas igavene halastus ja armastus anumise.

Jumala Vaim pingutas veel vastuhakkaja inimese nimel, kuni määratud aeg oli peaaegu möödas, Noa ja tema pere läksid laeva ja Jumala käsi sulges laeva ukse. Halastus oli astunud kuldselt troonilt alla, et mitte enam süüdlase patuse eest kosta.

Kõik selle põlvkonna inimesed ei olnud sõna otseses mõttes paganlike ebajumalate kummardajad. Paljud tundsid Jumalat ja Tema seadust, aga lisaks sellele, et nad lükkasid õiguse ustava kuulutaja sõnumi endast eemale, kasutasid nad kogu oma mõju, et ka teisi Jumalale kuuletumast takistada. Kõigil tuleb oma läbikatsumise päev. Sel põlvkonnal oli võimaluste ja eesõiguste aeg siis, kui Noa hoiatas tulevase huku eest, aga nad andsid oma mõistuse pigem Saatana kui Jumala kontrolli alla ja Saatan pettis neid samamoodi, nagu meie esivanemaid. Ta pani nende ette valguse ja tõe asemel pimeduse ja vale ning nad võtsid tema eksitused ja valed vastu, sest need olid nende jaoks vastuvõetavad ja kooskõlas nende rikutud eluga, samal ajal hülgasid nad tõe, mis oleks neid päästnud, kui pettekujutluse. − The Signs of the Times, 1. aprill 1886.