Kiri heebrealastele 10:24, 25
On üks vana lugu suurest äratusjutlustajast Dwight L. Moodyst, kes läks külastama kahte oma koguduse liiget, kes ei olnud mõnda aega kirikus käinud. Kogudus tundis nende puudumist teravalt, sest nad olid enne olnud eriti aktiivsed. Nad teatasid Moodyle, et kirikus käimine ei ole oluline, sest Jumalat võib teenida igal pool, kaasa arvatud oma kodu eraldatuses.
Moody ei öelnud midagi. Selle asemel nõjatus ta ettepoole, võttis kaminast tangid, tõmbas kaks sütt tulest välja, eemale tuleasemele, kus nad põlesid eredalt edasi. Kuid mõne minuti pärast kadus kuumuse punakas hõõgus ja söed muutusid mustaks. Liikmed said mõttest aru: tulest eraldatuna on raske tulisust säilitada.
Tulekeeled, mis langesid nelipühal, olid Kristuse Uue Testamendi koguduse alguspunktiks. „Te lähete Jeruusalemmast Juudamaale, Juudamaalt Samaariamaale ja Samaariamaalt maailma ülejäänud osadesse,“ oli Jeesus jüngritele päevi varem selgitanud, „aga ma tahan, et ootaksite siin, Jeruusalemmas, kuni saate Isa tõotuse kätte.“ (Vt Apostlite teod 1:4−8) Nad ei pidanud alustama tööga enne, kui Püha Vaim oli tulnud.
Jumal pani kogudusse oma ligiolu tule ja kui otsustame end usklike ihust eraldada, leiame, et on raske ise tuld põlemas hoida. Aastate jooksul olen näinud paljusid, kes väidavad, ühel või teisel põhjusel, et nad võivad vabalt omaette olla, ning peaaegu iga kord saan hiljem teada, et nad on kristliku usu üldse maha jätnud. Ja kui nad ei ole usku jätnud, on nende innukus selles töös, mille Kristus meile teha andis, kahtlemata jahtunud.
Alati ei ole lihtne pühadega koos eksisteerida. Kuigi inimestevaheline suhtlus ja kogukonnas elamine toob kaasa väljakutseid, on need seda väärt, sest tule sees elamine on peamisi mooduseid, kuidas Jumal tahab sinu usutuld põlemas hoida.
In English