Nii kaua, kui Aadam ja ta kaaslane jäid ustavaks Jumalale, oli maa nende valitseda. Iga elusolend oli nende hoole all. Lõvi ja tall mängisid rahumeelselt inimeste juures ning heitsid koos maha nende jalge ette. Õnnelikud linnud lendlesid julgelt ümber inimlaste ning kui nende rõõmsad laulud tõusid Loojat kiitma, ühinesid Aadam ja Eeva nendega Isa ja Poega tänades.
Patuta inimpaar oli Jumala isaliku hoolitsuse all, kuid nad olid samas õpilased kõiketeadja Looja koolis. Inimesed lävisid inglitega ja said suhelda Loojaga ilma varjava eesriideta. Elupuu viljast söönutena pakatasid nad elujõust. Mõistusejõult jäid nad vaid pisut alla inglitest. Nähtava universumi saladused − „ülima tarkuse imeteod“ (Iiobi 37:16) − pakkusid neile ammendamatut õppimise ja rõõmu allikat.
Universumi Looja ja Alalhoidja avas neile loodusseadused ja toimemehhanismid, mida inimesed on uurinud nüüdseks juba kuus tuhat aastat. Nad suhtlesid lehtede, lillede ja puudega ning õppisid neilt kõigilt elu saladusi. Aadam tundis kõiki elavaid olevusi veevoogudes mänglevast võimsast krokodillist päikesekiirtes lendlevate pisikeste putukateni. Ta oli andnud neist igaühele nime ning oli tuttav nende kõigi isikupära ja elutavadega.
Meie esivanematel oli võimalik uurida Jumala aulikkust taevais, loendamatute maailmade korrapärast liikumist, „pilvede sõudu“ (Iiobi 37:16), valguse ja heli, öö ja päeva saladusi. Jumal oli jäädvustanud oma nime igale puulehele metsas, igale kivikesele mägedes, igale säravale tähele – kõigele maas, õhus ja taevas. Looduses valitsev kord ja kooskõla kõnelesid Aadamale ja Eevale lõpmatust tarkusest ja väest. Alatasa avastasid nad midagi uut, mis äratas neis veel sügavamat armastust ning tõi huulile üha uued tänusõnad. − „Patriarhid ja prohvetid“, lk 50, 51.
In English