Siin meenutab Jeesus lugu, mis on kirjas 4. Moosese raamatus 21:4−9. Siin olid Iisraeli lapsed hõivatud oma „kogudusele omase“ lemmikajaviitega – nurisemise ja kaeblemisega. Nad kahetsesid, et olid üldse Egiptusest lahkunud.
Karistamaks nende usupuudust Jumala imelise juhtimise all saatis Jumal neile surmavalt salvavate madude nuhtluse. Rahvas anus kahetsedes halastust. Vastusena käskis Issand teha Moosesel ühe maokuju ja hoida seda leeri keskel kõrgel. Kõik, kes järgisid Jumala õpetust usus ja vaatasid mao poole, said terveks.
Juudi rahvas armastas seda lugu ja neile meeldis seda üha uuesti jutustada. Peamine probleem oli, et Jumal oli keelanud ebajumalaid teha ja neid kummardada. Kuid Issand oli käskinud selle konkreetse kuju valmistada, hoolimata tõsiasjast, et madu oli olnud Eedenist saadik Saatana sümbol. Ilmselt hoidsid juudid vaskmadu ennast kogudusetelgis ja hiljem templis püha esemena, kuni kuningas Hiskija selle tükkideks purustas, kui oli avastanud, et inimesed seda kummardavad (2Kn 18:4). Umbes Jeesuse ajal leidis üks juudi kirjanik olevat vajaliku rõhutada, et rahvast ei tervendanud vaskmadu, vaid Jumal (Saalomoni tarkuseraamat 16:7).
Igatahes kasutas Jeesus seda üsna kummalist juudi lugu, et anda Nikodeemosega vestlemise lõpuks edasi oluline mõte: „Nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu.“
Nagu teisteski vestluse osades Nikodeemosega, leiame ka siin salapära. Kuidas on üldse võimalik võrrelda Jeesuse ristilöömist teiba otsas oleva maoga? Kas piibellikus ajaloos pole madu pigem probleem kui lahendus?
Kuigi me ei pruugi mõista kõiki Jeesuse räägitud üksikasju, on mõte täiesti selge: meiepoolne usuvastus on tingimuseks vaimulikule tervenemisele, uuestisünnile ja Vaimu tööle meie südames ja elus, samamoodi nagu see oli kõrbes vanaaja iisraellaste hulgas.
Inimesed ei sünni igavesse ellu päästetuna. See tuleb ristil olevale Jeesusele vaatamise kaudu sügavas usus Jumala väesse.
In English