EVANGEELIUM JEESUSEST

Lilian (minu naine) ja mina pidasime evangeelseid koosolekuid San Pedro multietnilises linnas Kalifornias. See oli alles meie teine evangeelsete koosolekute seeria ja me polnud veel kohanud eriliselt kiireid usulepöördumisi. Seekord, pärast paari koosoleku pidamist, tuli meie juurde Marie, üks osalejatest ja küsis, kas ma oleksin nõus vestlema tema abikaasaga ning selgitama talle mõningaid prohvetikuulutusi, millest olin kõnelnud. Pärast seda, kui ta oli meid hoiatanud, et tema abikaasa, Ruuben, on juut ning ei usu Jeesusesse, otsustas ta tuua oma mehe ühel õhtul meie poole.

Analüüsisime koos märkimisväärset prohvetikuulutust Taanieli 9. peatükis, mis räägib, kuidas sadu aastaid enne Jeesuse sündi ennustas Taaniel täpselt nii aasta kui päeva, mil Jeesus pidi ristil surema. Püüdsin kohe juhtida vestlust prohvetikuulutuse tuumani: Jeesus, tulevane Võitu, “kaotatakse ära, kuid mitte tema enese pärast” (Tn 9:26 NIV). Jeesus ise ei teinud mitte kõige vähematki sellist, mille tõttu Ta oleks surma ära teeninud. Ometi Ta “kaotati ära [suri],” kuid mitte Tema enese pärast.

“Ruuben,” ütlesin ma, “Jeesus ei surnud mitte Tema enda pattude pärast, vaid sinu pattude pärast ja minu pattude pärast.” Hetkega mõistis Ruuben kogu tõe täit selgust. “Evangeelium Jeesusest” oli tabanud naelapea pihta ja seal, meie elutoas, andis Ruuben südame oma Päästjale. Läbi Taanieli prohvetikuulutuse muutis Jeesus Ruubeni elu. Ta ristiti ja meie rõõmustasime sel päeval koos tema ning Mariega.

Kui Jumala Vaim juhtis Filippuse istuma Etioopia eunuhhi kaarikusse, leidis too viimase lugemas Jesaja prohvetikuulutusi. Läbi selle kuulutuse muutis “evangeelium Jeesusest,” kes suri meie pattude eest, ühe hetkega eunuhhi elu. Kui Filippus ja eunuhh edasi sõitsid, “jõudsid nad vee juurde ja kojaülem ütles: „Ennäe, vesi! Mis takistab, et mind ei võiks ristida?” Filippus ristis eunuhhi selles veekogus ja eunuhh “läks oma teed edasi rõõmuga” (Ap 8:36,39). Selle tulemusena viis eunuhh evangeeliumi Etioopiasse.

Daniel R. Guild