Punased juhtmed

Kevadises päikesepaistes sumisesid mesilased. Puude pungad pakatasid ja õhk oli täis kevadlõhnu. Muld murenes kaevamisel kergelt ja rõõm oli aias töötada. Mõtlesin taimedest, seemnetest ja planeerisin mõttes peenraid.

Umbrohtusid oli igasuguseid: võililled, ohakad, raudnõgesed… Kõik said kerge vaevaga juurega välja tiritud. Siis sattus ette mingi kitsaste lehtedega taim, mida ma ei tundnud. Kaevasin nagu ikka, kuid see taim polnud tavaline. Tal olid sitked roosad, kohati punased juured ja need jooksid maa sees kuhugi kaugusse nagu telefonijuhtmed. Kaevasin hargiga ettevaatlikult, et kõik juured lõpuni kätte saada, ja läksin kraavidega muudkui edasi. Neil juurtel polnud aga lõppu nähagi. Nad läksid hoopis veel sügavamale, nii kaevasin kahe labidalehe sügavuse augu, kuid juured läksid veel sügavamale. Tundsin ennast võidumehena, kui mõne pikema jupi kätte sain. Kaevasin ja kaevasin. Hakkasin juba mõtlema, miks need juhtmed küll siin peaks kasvama, ja et aiatöö on antud ju õnnistuseks, kuni jõudsin mõtteni, et meiegi ülesanne on juurduda. Seda muidugi vaimulikus mõttes.

See umbrohi õpetab juurdumist, meie osa on tahtlikult oma juured ajada sügavale, et meid ei ähvardaks torm ega maru. Juurte ajamine võtab aega, kuid tasub ära.

„Aga õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand. Tema on otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldal ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad; ja põua-aastal ta ei muretse ega lakka vilja kandmast. (Jr 17:7, 8)

Olen nagu harjunud mõttega, et peame sügavalt juurduma tões. Aga siin on öeldud, et kes loodab Jumala peale, on nagu puu, mis ajab oma juuri oja kaldal. Juurdumine on siis Jumalale lootmine. Ajagem siis oma juured lootmises ja usalduses sügavale!

Edna Tuvi