Kristus on teinud kõik ettevalmistused, et Tema kogudus saaks olla muudetud ihu, mis on valgustatud taeva Valgusega ja millel on Immaanueli au. Tema eesmärk on, et iga kristlane oleks ümbritsetud valguse ja rahu vaimuliku õhkkonnaga. Piiritu on selle inimese kasulikkus, kes iseennast kõrvale jättes teeb Pühale Vaimule ruumi südames tegutsemiseks ning elab täielikult Jumalale pühendatud elu.
Missugune oli nelipüha päeval Vaimu väljavalamise tulemus? Rõõmsad sõnumid ülestõusnud Päästjast viidi asustatud maailma kõige kaugematesse osadesse. Jüngrite süda olid täidetud nii täieliku, sügava ja kaugeleulatuva heasoovlikkusega, et see sundis neid minema maailma äärteni ja tunnistama: „Aga mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle.“ (Kiri galaatlastele 6:14) Kui nad kuulutasid tõde, nagu see on Jeesuses, alistusid südamed sõnumi mõjule. Kogudus nägi pöördunuid igast suunast enda juurde tunglemas. Usklikud parandasid taas meelt. Patused ühinesid kristlastega kallihinnalise pärli otsimisel.
Neist, kes olid olnud evangeeliumi kibedaimad vastased, said selle eest võitlejad. Täitusid prohvetikuulutused, et nõrgad saavad olema „nagu Taavet“ ja Taaveti sugu nagu „Issanda ingel“. Iga kristlane nägi oma ligimeses taevaliku heatahtlikkuse ja armastuse võrdkuju. Domineeris ainult üks huvi. Üks asi ületas kõik teised. Usklike ainus püüdlus oli ilmutada Kristuse iseloomu sarnasust ja näha vaeva Tema riigi suurendamise nimel.
Pane tähele, et Vaim valati välja alles pärast seda, kui jüngrid olid saavutanud täieliku üksmeele ega taotlenud enam kõrgemaid kohti. Nad olid kõik ühel meelel. Kõik erimeelsused olid kõrvale jäetud. Ja nende tunnistus pärast Vaimu väljavalamist oli sama. − The Review and Herald, 30. aprill 1908.
2. november
Misjoni Vaimu lõputud varud
Seda enam aga lisandus neid, kes uskusid Issandasse,
suurel hulgal nii mehi kui naisi, nii et nad kandsid ka
haigeid tänavatele ning panid need kanderaamidele ja vooditele,
et Peetruse möödudes kas või tema varigi langeks mõne peale neist. Apostlite teod 5:14, 15
Kristuse viimased sõnad [oma jüngritele] olid: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!“ (Markuse 16:15) Käsi õnnistuseks nende kohale sirutades tõusis Ta taevasse, ümbritsetuna taevaste inglite hulgast, kes olid tulnud saatma Teda teel Jumala väravateni. Tema viimane misjonikäsk jüngritele tegi neist tööriistad, mille abil pidid Tema evangeeliumi head sõnumid rahvasteni jõudma. See oli Kristuse viimane tahe ja testament järelkäijatele, kes olid Temaga koos käinud Tema maapealse teenimise aastate jooksul, ning neile, kes nende sõna kaudu pidid hakkama Temasse uskuma. Tema esimene töö taevas oli kooskõlas viimase maa peal antud korraldusega, sest Ta saatis neile Isa tõotuse. Nelipühapäeval valati Püha Vaim välja palvetavate jüngrite peale ja nad tunnistasid sellest kui kõige allikast kõikjal, kuhu läksid.
Misjoni Vaimu valati välja lõpututest varudest ning jüngrid tunnistasid ristilöödud ja ülestõusnud Päästjast ja veensid maailma patus, õiguses ja tulevases kohtus. Nad tegid täpselt nii, nagu ülestõusnud Issand oli neid käskinud, ja alustasid evangeeliumitööd Jeruusalemmas, kohas, kus olid eelarvamused kõige sügavamad ning kus valitsesid kõige segasemad arusaamad Temast, kes oli kurjategijana risti löödud. Kolm tuhat inimest võttis sõnumi vastu ja parandas meelt. Neid ei kohutanud tagakiusamine, vangistamine ega surm, vaid nad kõnelesid jätkuvalt kogu julgusega tõe sõnu. Nad tõid juutide ette Kristuse töö, missiooni ja teenimise, Tema ristilöömise, ülestõusmise ja taevamineku, ning usklikke lisati Issanda omade hulka iga päev, nii mehi kui naisi. − The Review and Herald, 6. november 1894.
3. november
Uus nelipüha
Ja Jumala sõna levis ning jüngrite arv Jeruusalemmas
kasvas väga suureks; ka suur hulk preestreid võttis usu omaks.
Apostlite teod 6:7
Samamoodi nagu jüngrid läksid Vaimu väega täidetult välja evangeeliumi kuulutama, peavad Jumala teenijad ka tänapäeval välja minema. Täis omakasupüüdmatut soovi jagada armukuulutust neile, kes on eksituse ja uskmatuse pimeduses, peame jätkama Issanda tööd. Ta annab meile osa koostöös Temaga ja Tema on see, kes liigutab uskmatute südant Tema tööd kaugemates piirkondades toetama. Juba võtavad paljud Püha Vaimu vastu ning varsti ei tõkesta teed loid ükskõiksus.
Miks on kirja pandud jüngrite töö lugu, kui nad tegutsesid pühas innukuses, Püha Vaimuga elustatult ja kosutatult, kui see pole kirja pandud selleks, et Issanda rahvas saaks praegu inspiratsiooni innukalt Tema heaks tegutseda? See, mida Issand tol ajal oma rahva heaks tegi on lihtsalt sama oluline ja veelgi ena, seda teeb Ta oma rahva heaks ka tänapäeval. Tänapäeva koguduseliikmed peavad tegema kõike, mida apostlid tegid. Me peame tegutsema sama suure tulisusega, sama suure Püha Vaimu osaga, kuna kurjuse kasv nõuab otsustavamat kutset meeleparandusele.
Kõiki, kellele paistab ajakohase tõe valgus, peaks liigutama kaastunne nende vastu, kes on pimeduses. Kõigilt usklikelt peab valgus peegeldama selgete, tajutavate kiirtena. Issand ootab tänapäeval samasugust tööd, mida Ta tegi oma volitatud käskjalgade kaudu pärast nelipühapäeva. Kas ei peaks praegu, mil kõigi asjade lõpp on lähedal, olema koguduse innukas veel suurem kui varakristlastel? Innukus Jumala au nimel sundis jüngreid tõest võimsa väega tunnistama. Kas ei peaks sama innukus süütama meie südame igatsusega jutustada lugu lunastavast armastusest, Kristusest ja Temast kui ristilöödust? Kas ei peaks Jumala vägi tänapäeval ilmnema võimsamini kui apostlite ajal? − The Review and Herald, 13. jaanuar 1903.
In English