Kiri taevast

Ma ei armasta novembrit. Pole midagi parata – lihtsalt ei armasta. See kuu on üks selliseid, mis mind hirmsasti maadligi surub ja taevast kodu igatsema paneb. Siin läbi lompide astudes tunnen taas sügavat vajadust päikese ja soojuse ja suvelindude ja sinise kõrge taeva järele. See praegune hallus rõhub nii kui ei kunagi varem. Ja inimesed on hallid ja sünged ja kõik on justkui värvi kaotanud. Tahaks naerda ja rõkatada ja heita endalt raske riidekoorma.... aga on november. Ja siis kohe detsember...

Lohistan end läbi ebameeldiva tuule kodu poole. Pimedas lähen tööle ja pimedas tulen koju, jalge all lirtsub ja vahetevahel on lausa eluohtlikult libe ja ... Ja siis see tuleb. Valge imepisike lumehelves teeb mu nina ees paar lustakat tiiru ja maandub siis mu mantlivarukale. Jään seisma. Mulle meeldib lund vaadata. Kui end räitsakasse sisse mõelda, on seal terve valge kuningriik isegi siis, kui päevavalgust pole. Sellest ühest helbest saab meel rõõmsaks. Neid tuleb veel, ja järjest tihedamalt. Kodutee lõpetan juba valget rada pidi astudes. Aga see esimene tuli mulle – ekstra mulle – nagu tähitud kiri taevast, mis isiklikult peo peale ulatatakse, mitte kuskile postkasti ootama ei potsata.

Taas on Taevane Isa oma käe ulatanud. Taas on Ta sõnumi saatnud. Sellise rõõmsa ja lootusrikka, helge ja innustava. Taas tuletas Ta mulle meelde seda, mis ülal. Ja seda, et peagi tähistame kõik koos Tema Poja sündimist. Ning et siis muutub päev rõõmsamaks ja heledamaks ja tuled süttivad puudel ja katuseräästastes ja isegi keset lumehange. Et küünlakolmnurgad säravad aknalaudadel öögi valgeks. Jumal astub justkui meie mahasurutud pilgu kõrgusele, et me ometi Teda näeks. Noh, et kui sa ei jaksa pilku taevasse tõsta, siis olgu, ma tulen su juurde, su silme ette sinu musta madalusse. Sõnum taevast tuletas meelde veel üht sõnumit. Aastatuhandete tagust.

Mõtlen end Petlemma sõime kõrvale ja siis kontrastina Kolgatale. Ja ma pole enam kurb. Pisut ehk vaid nukker, et selle kõik hetkeks unustanud olin. Tühja sest novembrist ja külmast. Tühja sellestki, et homseks on see esimene valge vaip kadunud. Tühja sellest, et ees ootab veel palju külmi ja päikesevaeseid päevi. Tühja sellest, kui isegi selle hetkeks unustan, et tühja sellest. Kindlasti saadab mu Isa mulle siis uue kirja – kas pisipisikese valge või suure ja kireva. See polegi tähtis. Ma tean, et Ta teab. Ma tean, et Ta näeb. Ma tean, et Ta kirjutab. Ma tean, et Ta armastab. Ja sellele mõeldes saab november igati talutavaks ja detsember toob valgust ja jaanuaris hakkab päike aina enam ja enam piiluma ja taas on üks kõle aeg möödas ning me oleme Tema tulemisele ja igatsustemaale jälle lähemal. Nii pean lõpuks isegi tunnistama, et on hea, et on november – siis saan kirju ja igatsen oma Isa järele ehk enam kui mõnel muul ajal.

Anne Vahtramäe