Meie vanempastor Jon Cicarelli pidas jutluse pealkirjaga „Kartmatu“. Aitamaks kogudusel visualiseerida hirmu näitas ta oma kõne alguses mitmeid vee all tehtud fotosid inimestest, kes ujusid ettevaatlikult suurte vaalade ja haide kõrval. Teemat arendades palus ta kogudusel valju häälega korrata: „Ära karda, usu ainult.“ Ta meenutas meile, et Jumal on pädev meie eluga tegelema ja et Ta armastab meid. Hirm on nagu hiiglaslik vari, mis luurab meie mõistuse sügavates vetes. Kuid enamik sellest, mida kardame, ei juhtu kunagi, ning ülejäänu pole meie kontrolli all. See pole „võitle-või-põgene“ tüüpi hirm, vaid püsimatu ärevus, mis võtab meie elu üle. Aga mis siis, kui seisame tegelikult oma suurimate hirmudega silmitsi?
Nii juhtus Jairusega. Ta tuli Jeesuse juurde ja palus Tal terveks teha tema ainus tütar, kes oli kaheteistaastane ja suremas. Teel Jairuse juurde tervendas Jeesus veritseva naise, kes oli kaksteist aastat haige olnud (Luuka 8:48). Siis läks täide Jairuse kõige hullem õudusunenägu: „Kui ta alles rääkis, tuli keegi sünagoogi ülema perest ja ütles: „Su tütar on surnud, ära tülita enam Õpetajat!““ (salm 49) Sel hetkel oli Jairus ilmselt väga hirmul, sest Jeesus pidi talle ütlema. „Ära karda, usu ainult, ja ta pääseb!“ (salm 50) Ravimeetod, mida Jeesus hirmu vastu välja kirjutab, on alati olnud valida hirmu asemel usk. Meid on kutsutud uskuma Jumala ülemvõimu ja usaldama, et Jeesus teeb lõpuks kõik asjad heaks, nii et pole enam valu ega surma (Ilmutuse 21:4). Jeesus meenutab meile kõigile, et me usuksime Temasse. Me ei saa paljust aru, kuid me saame uskuda, et Ta on lõputult võimeline meie igapäevaeluga tegelema ning et Ta on juba taganud meile oma ohvri kaudu igavese elu. Me saame elada täielikult Teda usaldades: „Et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika … siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses.“ (Kiri heebrealastele 10:19, 22) Ta on taganud meie pääste ja annab nüüd jõudu Teda usaldada. Ära karda!
Minu vastus:
In English