Piitsutamine ei tähenda minu jaoks suurt midagi. Seda sellepärast, et ma pole kunagi seda ise kogenud ega pealt näinud. Niisugune julmus on tänapäeval ebaseaduslik.
Kuid Rooma piitsutamine oli karm katsumus. Piitsal olid pikad nahkribad, mida oli siia ja sinna paigutatud metallist ja luust detailidega teravdatud. Seesugune instrument võis inimese liha luudeni puruks tõmmata. Mõned ohvrid ei elanud seda üle, teised ajas see hulluks. Kuid Jeesuse puhul oli see vaid esialgne tegevus.
Kuigi mind pole kunagi piitsutatud, on minu peale sülitatud. Mäletan, kui seisin 18-aastaselt ühel hommikul järjekorras, kui suur kleepuv sülje- ja limalärakas mu pead tabas. Vaatasin üles ning nägin mitu korrust kõrgemal asuval avatud platvormil umbes minuvanust kurikaela mulle vastu irvitamas. Mul ei olnud mingit võimalust teda kätte saada, aga kui oleksin saanud, olnuks see vägivaldne vaatepilt. Sellest vastikumaid ja alandavamaid asju on minu elus vähe olnud.
Ometi pole minu kogemus isegi mitte jäämäe tipp, kui võrrelda sellega, mida pidi Jeesus läbi elama kamba tooreste, karmide ja harimatute sõdurite käes, kes pilkasid ja mõnitasid Teda, oodates samas ristilöömise ettevalmistuste lõppemist.
Huvitaval kombel on sõdurid need, kes olid Jeesuse surmas kõige vähem süüdi. Hiljuti olid nad saatnud Pilaatust Jeruusalemma. Seepärast polnud neil aimugi, kes Jeesus oli. Erinevalt juutidest ja Pilaatusest toimisid nad teadmatusest. Nende jaoks oli Ta vaid üks eksiteele sattunud galilealane. Neil polnud Tema vastu viha, nad tegid lihtsalt seda, mida toored ja harimatud inimesed teevad selles haiges maailmas, kus on kombeks pilgata. Aga nad tegid seda. Ja Jeesus kannatas kogu seda häbi ja alandust.
Ent Ta ei teinud seda lihtsalt niisama, Ta talus seda minu pärast. Hämmastav! Jumaluse üks liige tuli ja kannatas väljakannatamatut häbi minu pärast!
Mida olen mina valmis Tema jaoks tegema?
In English