Rahuldus elatud elust

Avaldatud 1.10.2011, rubriik Päeva sõna

„...minu lahkumisaeg on jõudnud ligi. Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval, aga mitte ainult minule, vaid ka kõigile, kes armastavad ta ilmumist” (2Tm 4:6–8).

Keegi naine võttis koosolekul sõna ja rääkis: „Mina elan oma elu nii, kuidas õigeks pean. Enne surma ma ütlen: „Issand, ole mulle, patusele, armuline!” Ja kõik on korras.”

Aga kuhu jääb sel juhul rahuldustunne elatud elust? Paulusele tõi elamine ja igapäevane suhtlemine Issandaga rahuldustunde. See on juba midagi, mis ära võtab surmahirmugi.

Kord näis mulle, et kõik mu lootused-igatsused on purunenud. Ma olin kõigest ilma jäänud. Veel hommikul olin ma mõelnud: „Kui Jumal ka tema minult ära võtab, siis ei suuda ma enam uskuda!” Ja õhtuks oli ka tema võetud. Istusin, oskamata enam midagi ette võtta. Äkki kandusid minu kõrvu sõnad just nagu tugev sisendus. Keegi küsis, väga kaastundlikult: „Kas sa ei suuda enam uskuda?” Vastasin, hetkegi kõhklemata: „Issand, kelle juurde mul minna on – Sul on igavese elu sõnad!” Ja lahendus, Issanda imeline tee, koitis veel selsamal õhtul. Issanda tee on parim, palju parem kui ükski meie plaanidest!

Raely Viirsalu
Jaga Facebookis