Päris algusest peale, juba enne pattu, määras Jumal, et inimestel ei ole hea üksinda olla. Kui Aadam seisis paradiisis üksi, vaatas Jumal, et ta on ebatäielik ja vajab sobivat kaaslast. Teisisõnu, inimene loodi sotsiaalse olevusena ja nii on see ka tänapäeval. Kui kohtame kedagi, kes tõmbub ülejäänud inimühiskonnast täielikult tagasi ja lõikab läbi kõik ühendused, nimetame seda inimest erakuks, sest vaistlikult tunneme, et see ei ole asjade normaalne käik. Mõne aja pärast hakkavad paljud erakud kummaliselt käituma, sest nende elustiilivalik toob lõpuks kaasa psühholoogilised muutused.
Ka kristliku usu praktiseerimiseks ei ole see asjade normaalne käik. Enne taevasseminekut ei rajanud Kristus vaba kogumit inimestest, kes teeniksid Teda üksteisest sõltumatult; Ta rajas koguduse. Nelipüha õnnistus ei langenud sadadele eraldiseisvatele isikutele, kes asusid üle maa laiali puistatult; õnnistus langes kogudusele. Tuhandeid, kelle Peetrus tol päeval ristis, ei nimetatud kristlasteks ega lastud kõrbesse laiali, vaid nad lisati koguduse hulka (Apostlite teod 2:47).
Terve kristlus elab Kristuse ihus − koguduses −, kus usklik saab kasutada oma ande kooskõlas teiste liikmete andidega. Teiste usklikega ühenduses olles saame pidevalt kontrollida oma mõtteviisi teistega ning veenduda, et me ei ole eraldatuses järginud teoloogilist kõrvalrada kuni evangeeliumi moonutamiseni. Teiste tunnistused saavad meie usku toetada, kui juhtume ise süngetest hetkedest läbi minema.
Üksinda on Kristuse iseloomu ilmutamine piiratud, sest oleme võimelised Tema armastust ainult oma perspektiivist väljendama. Aga kui oleme ühenduse teistega, hakkame nägema Jumala iseloomu tahke, mida ei oleks me kunagi omapead kogenud ega mõistnud, sest nüüd oleme kokku puutunud ihu suurema mosaiigiga, kus Vaim ilmutab Kristust täielikumalt.
Ikka veel ei ole hea üksi olla; vaimulik erak lihtsalt ei suuda saavutada seda, mida Jumal kavandas meie jaoks maa peal sel ajal, kui ootame Kristuse tagasi tulekut.
In English