Isa ja Poeg asusid võimsa ja imeväärse töö kallale, mida nad olid kavandanud – maailma looma. Maa tuli Looja kätest üliväga kaunina. Oli mägesid, künkaid ja tasandikke, siin-seal oli jõgesid ja teisi veekogusid. Maa ei olnud üks lõputu tasandik, vaid maastikku liigendasid künkad ja mäed, mis polnud nii kõrged ja teravad kui praegu, vaid korrapärased ja kauni kujuga. Kusagil polnud näha paljaid kõrgeid kaljusid, sest need olid pealispinna all nagu maa luustik.
Veed olid ühtlaselt jaotatud. Künkaid, mägesid ja väga ilusaid tasandikke ehtisid taimed ja lilled ning igasugused kõrged majesteetlikud puud, mis olid mitu korda suuremad ja palju kaunimad kui praegused puud. Õhk oli puhas ja tervislik ning maa näis suurepärase paleena. Inglid vaatasid Jumala imelist ja kaunist kätetööd ja rõõmustasid selle üle.
Kui maa ja sellel elavad loomad olid loodud, viisid Isa ja Poeg täide enne Saatana langemist kavandatud eesmärgi – inimese loomise enda näo järgi. Nad olid tegutsenud koos maa ja kõige sellel asuva elava loomisel. Ja nüüd ütles Jumal oma Pojale: „Tehkem inimesed oma näo järgi.“ Kui Aadam tuli oma Looja kätest, oli ta suursugust kasvu ja kaunilt sümmeetriline. Ta oli rohkem kui kaks korda pikem kui tänapäeval maa peal elavad inimesed ning ta oli heade proportsioonidega. Tema näojooned oli täiuslikud ja kaunid. Ta näojume ei olnud valge ega kahkjas, vaid punakaspruun ja kiirgas tervisest. Eeva ei olnud nii pikk kui Aadam. Ta ulatus talle veidi üle õla. Ka Eeva oli suursugune, täiuslikult sümmeetriline ja väga kaunis.
Patuta paar ei kandnud kunstlikke rõivaid. Nad olid rüütatud valguse ja auhiilguse kattega nagu inglidki. See valgussõõr ümbritses neid ajal, kui nad elasid Jumalale sõnakuulelikult. Kuigi kõik, mida Jumal oli teinud, oli täiuslikult ilus ja tundus, et Aadama ja Eeva õnneks loodud maalt ei puudunud midagi, ilmutas Ta oma suurt armastust nende vastu, rajades ekstra nende jaoks aia. … See kaunis aed pidi olema nende kodu, nende eriline elukoht. − The Signs of the Times, 9. jaanuar 1897.
In English