Kui uurid Vana Testamendi prohvetlikke tekste, saab selgeks, et Jeesuse sünni ajastus ei olnud juhuslik. Kristuse esimene tulek ei olnud lihtsalt ajastatud Taanieli raamatu 9. peatüki 490-aastase prooviaja lõppu, vaid oli ka hoolikalt sobitatud planeedi poliitilise ja vaimuliku keskkonnaga. „Jumalik ettenägevus oli juhtinud rahvaste rändamist ning inimlike pürgimuste suunda nii, et maailm oli küps Vabastaja tulekuks,“1 meenutab meile Ellen White.
Rooma teede ja kreeka keele abil oli maailm saanud üsna hästi ühendatud. Suur hulk iisraellasi elas kaugetes riikides, kuid pühadeks tulid nad Jeruusalemma. Usk paganlikesse religioonidesse oli hääbumas. Kõik oli Jeesuse tulekuks ideaalne.
Kas võib olla üldse kahtlust, et sama kehtib ka teise tuleku kohta? Meil ei ole täpset aega määravaid prohvetikuulutusi, nagu oli seitsmekümnenädalane prohvetikuulutus, mis näitas täpselt ära Jeesuse avaliku teenistuse, kuid meil on sama prohvetikuulutuse põhjal piisavalt tõendeid arvamaks, et oleme väga lähedal. Kuningriikide tõus ja langus Taanieli nägemuses ei kulmineerunud Kristuse esimese, vaid teise tulekuga. Planeedi vaimulik mandumine langeb kokku Pauluse ennustustega kirjas Timoteosele, kus ta hoiatas meid, et „viimseil päevil tuleb raskeid aegu.“ (2. Kiri Timoteosele 3:1)
Kui Kristuse esimese tuleku hetke lähenemiseks oli küllaldaselt tõendeid, siis seda rohkem on prohvetlikke tõendeid, mis viitavad Tema teise tuleku lähedusele. Me ei tea küll päeva ega tundi, kuid me saame aru, kui see on lähedal. Ükskõik mis juhtub meid ümbritsevas maailmas − olgu sõjad, õnnetused või katastroofid −, me võime teada, et ükski olukord ei jää Jumalal märkamata. Jeesus tuleb siis, „kui aeg saab täis“: täpselt õigel hetkel, mitte kübetki liiga vara ega liiga hilja.
Meie osa on elada usus ja jätkata tööd kuni selle hetke saabumiseni ning usaldada, et ükskõik mis juhtub, kui Jeesus viimaks lööb idataevas särama, on see Jumala valitud hetk ja paremat ei saagi olla.
In English