KAS MA OLEN OMA VENNA HOIDJA? – 1

Avaldatud 1.7.2015, rubriik Päeva sõna

Ja Aadam sai ühte oma naise Eevaga, kes jäi lapseootele ja tõi Kaini ilmale ning ütles: „Ma olen Issanda abiga mehe ilmale toonud.” Ja tema sünnitas taas: ta venna Aabeli. Ja Aabel oli lambakarjane, Kain aga oli põllumees. 1. Moosese 4:1, 2

Mõne aasta eest andis USA postiteenistus välja mälestusmargi Nebraska osariigis Omaha lähedal asuva kuulsa Boys Towni (Poiste Linn) orbudekodu austuseks. Preester Flanagan alustas 1917. aastal viie kodutu, põgeneva poisiga, kelle ta võttis enda juurde. Boys Town USA on sellest tagasihoidlikust algusest kasvanud rahvusvaheliselt heakskiidetud kaastunde ja hoolekande keskuseks õiguserikkujatest ja õigustest ilma jäetud poiste ning tänapäeval ka tüdrukute jaoks. Mälestusmargil on pilt noorest naakmannist (nagu minu isa põlvkond neid nimetas), kaltsakast tänavalapsest seismas Boys Towni ukse taga. Ilmselt on temalt küsitud, mis tal seljas on ja kas see pole kohutavalt raske, sest selle kuulsa pildi all on kirjas vanema poisi vastus: „Ta pole raske, härra, ta on mu vend.” Abi otsides oli poiss kandnud oma väikest venda kogu tee kuni Boys Towni väravateni.

„Ta pole raske, ta on mu vend.” Kui me ainult oleksime kuulnud neid sõnu ühe teise värava juures kaua aega tagasi. Kõige esimest perekonnalugu ei saa Piiblist lugeda, lootmata vastu lootust, et ehk seekord läheb asi teisiti. Kuid seda ei juhtu.

Ükskord ammu, kaua-kaua aega tagasi, pärast kohutavat moraalselt langust, olid isa ja ema, kellele sündisid kaks poega. Vanemale pojale panid nad nimeks Saadud, sest ema oli peaaegu kindel, et see on Mees, kelle Jumal lubas saata inimliini, vabastama neid kõiki Eedeni kohutavast langusest. (Heebrea keeles tähendab nimi „Ma olen saanud Issanda mehe”, viidates sellele, et Eeva lootis vastu lootusi, et Kainist saab 1Ms 3:15 lubatud Vabastaja.) Aga kui aeg läks edasi ja sündis teine poeg, peegeldus ehk liiga pika ooteaja sünge reaalsus nimes, mille Aadam ja Eeva oma teisele pojale panid: Tühisus/Olematus.

Kui kiiresti me inimperekonnas (isegi tänapäeval) vaikselt, vahel valusalt, alandame oma kallimaid lootusi ja unistusi vabastamise tõotusest olematuse tühisusse ... kõigest mõne sammu kaugusel aia abielualtarist. Aga kui kinnitav on tõotus, et Jumal, kes tegi meist perekonna, kannab meid oma piitsahoobiarmidega seljal igavikuväravani. „Nad ei ole rasked, nad on mu lapsed.”