Neil, kes väidavad, et armastavad ja kardavad Jumalat, peaks olema kaastunne ja armastus üksteise suhtes ning nad peaksid teiste huvide eest samamoodi hoolitsema nagu enda omade eest. Kristlased ei tohi kohandada oma käitumist maailma standardi järgi. Kõigil ajastutel on Jumala rahvas ilmalikest inimestest selgesti eristatav, sest nende usutunnistus on jumalakartmatute omast kõrgem. Aegade algusest kuni lõpuni on Jumala rahvas üks ihu.
Raha armastus on kõige kurja juur. Selle põlvkonna kaasakiskuv kirg on saamahimu. Kui jõukust ei ole võimalik hankida ausa tööga, püüavad inimesed seda omandada pettuse teel. Lesknaistelt ja orbudelt röövitakse nende kasin elatusraha ning vaesed jäetakse elu hädavajaduste kätte kannatama. Ja kõik selleks, et rikkad võiksid raisata või anda järele soovile kokku kuhjata.
Kasusaamise nimel iga päev sooritatud kuritegude kohutav register on piisav, et tekitada õudusjudinaid ja täita hinge jubedusega. Tõsiasi, et isegi nende hulgas, kes nimetavad end jumalakartlikuks, eksisteerib suuremal või vähemal määral sama patt, nõuab Kristuse järelkäijatelt hinge sügavat alandlikkust ja innukat tegutsemist. Toretsemine ja rahaarmastus on muutnud selle maailma varaste ja röövlite koopaks. Kuid kristlased ei ole väidetavalt sellest maailmast, nad on võõral maal ning nagu viibiksid siin vaid ühe öö. Neid ei tohi ajendada samad motiivid ja soovid nagu neid, kelle kodu ja varandus on siin. Jumala plaan on, et meie elu esindaks meie suure Eeskuju elu, et me elaksime nagu Jeesus, selleks et teistele head teha. …
Kõik, mida tehakse Jumala lastele, on tehtud Kristusele endale Tema pühade isikus. Taeva aruanderaamatus on iga püüe endale teise teadmatuse, nõrkuse või ebaõnne arvelt kasu saada kirjas kui pettus. − The Southern Watchman, 10. mai 1904.
In English