Paulus pidi olema uhke mees. Ta oli tõeline variser, üks innukamaid oma sektis. Kui keegi neist üldse käsku täiuslikult pidas, siis pidi see olema Paulus.
Tal oli läinud üpris hästi. Ta teenis andunult Jumalat, ei kummardanud ühtegi ebajumalat ega kasutanud Jumala nime kunagi ilmaasjata. Ta täitis innukalt ka lugematuid hingamispäevareegleid. Ta polnud kunagi abielu rikkunud, varastanud ega valetunnistust andnud. Ning ta järeldas, et oli päris tubli mees. Paulusel oli hea põhjus teatud vaimulikuks eneseimetluseks.
Aga siis nägi ta valgust. Ta nägi teistsugust käsku, seda, mis ütleb: „Sa ei tohi himustada!“ Ühtäkki võttis patt uue kuju: lõppude lõpuks eeldab see patt pigem vaimset hoiakut kui füüsilist tegu.
On tõsi, et ta oli vältinud varastamist, abielurikkumist ja nii edasi, kuid siin oli variser Paulus komistanud seaduse sügavama tähenduse otsa. Seadus oli seotud ka hoiakutega.
„Sa ei tohi himustada!“ tabas Paulust nagu piksenool. Ta hakkas nägema seaduse sügavamat tähendust ja oli Jesaja sõnade kohaselt „kadunud“ (Js 6:5). Või nagu Paulus ise ütles: „Siis virgus patt ellu, mina aga surin.“
Paulus võis oma saavutustega rahul olla seni, kuni ta tegeles seadusetähega, kuid tema pettekujutelm käitumise täiuslikkusest purunes lõplikult, kui ta nägi seaduse tõelist sügavust.
Pauluse kogemus peab olema ka meie kogemus. Seaduse vaimus ilmneb patuprobleemi sügavus ja meid juhitakse ristile, kus me sureme ka igasugusele lootusele iseenda või oma saavutuste peale.
In English