Jumal pühitses ja õnnistas päeva, mil Ta puhkas kogu oma imepärasest tööst. Ja seda Jumala poolt õnnistatud hingamispäeva tuli pidada igaveseks lepinguks. See oli mälestusmärk, mis pidi seisma ajast aega, kuni maa ajaloo lõpuni.
Kui Jumal tõi heebrealased Egiptuse orjusest välja, käskis Ta neil pidada oma hingamispäeva ja järgida Eedenis antud seadust. Iga nädal tegi Ta imet, et vajutada nende meeltesse tõsiasi, et Tema oli maailma alguses hingamispäeva sisse seadnud. …
Kolmandas kuus jõudsid nad Siinai kõrbe ja seal anti mäelt seadus kohutavas majesteetlikkuses. Egiptuses viibimise ajal oli Iisrael nii kaua kuulnud ja näinud ebajumalateenistust, et nad olid suurel määral kaotanud teadmised Jumalast ja Tema seadusest ning hingamispäeva olulisuse ja pühaduse tunnetuse. Seadus anti teist korda, et neid asju meenutada. Jumala seadused olid määratud praktiliseks religiooniks kogu inimkonnale. Iisraelile anti õiguse tõeline mõõdupuu.
„Issand rääkis Moosesega, öeldes: „Ja sina räägi Iisraeli lastega ning ütle: Te peate kindlasti pidama mu hingamispäevi.“ Mõned, kes on soovinud muuta Jumala seaduse kehtetuks, on tsiteerinud seda sõna „hingamispäevi“, ja tõlgendanud selle tähenduseks juutide iga-aastased pühad. Kuid nad ei seosta seda kindlat nõudmist sellega, mis järgneb: „Sest see on tähiseks minu ja teie vahel, teadmiseks põlvest põlve, et mina olen Issand, kes teid pühitseb. Pidage siis hingamispäeva, sest see on teile püha; kes seda rikub, seda karistatagu surmaga; sest kes siis iganes tööd teeb, selle hing kaotatagu oma rahva seast! Kuus päeva tehtagu tööd, aga seitsmendal päeval on täielik hingamispäev, Issanda püha; kes iganes hingamispäeval tööd teeb, seda karistatagu surmaga! Ja Iisraeli lapsed pidagu hingamispäeva nõnda, et nad teeksid hingamispäeva igaveseks seaduseks oma sugupõlvedele! Minu ja Iisraeli laste vahel on see igaveseks tähiseks, sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, aga seitsmendal päeval ta hingas ja puhkas.“ [2. Moosese 31:12−17] − The Review and Herald, 30. august 1898.
In English