Aga mida peaksin tegema, et saada „veekristlasest“ Jumala perekonna tõeliseks liikmeks, „vaimukristlaseks“? Missugune on see protsess? Kuidas see toimub?
Nikodeemosel olid samad küsimused. Ka tema oli segaduses. Ja pidigi olema. Siin seisame silmitsi usu ühe suurima saladusega − ülalt sündimisega. Selle protsessi kaudu saavad inimestest Vaimuga täidetud usklikud.
Võime ju soovida, et Jeesuse vastus oleks otsekohesem olnud. Ent kasutades kreekakeelset sõna pneuma, pakub Ta sõnademängu, mis siiski aitab asja mõista. Pneuma tähendab nii vaimu kui ka tuult. Jeesus ütleb Nikodeemosele, et uuestisünd on nagu tuul. Tuult on võimalik kuulda ja näha, aga iial ei tea, kust see tuleb või kuhu läheb. Tuules on saladus. Ja kuigi tuule puhul on palju asju, mida sa ei mõista, on selle toime kõigile nähtav. Jeesus jätkab, et Vaim tegutseb samamoodi. Sa ei saa aru, kuidas Ta seda teeb, aga selle mõju inimelus on nähtav.
Ühesõnaga, Jeesus ütleb, et me ei suuda tegelikult aru saada, kuidas Vaim tegutseb, kuid võime mõista selle tulemusi. William Barclay räägib loo pöördunud joodikust. Kaastöötajad andsid oma parima, et mehe uut usku naeruvääristada. Nad ütlesid talle: „Sa ei saa ju ometi imedesse ja muusse säärasesse uskuda. Sa näiteks ei usu ju, et Jeesus muutis vee veiniks.“ Mees vastas: „Ma ei tea, kas Ta muutis vee veiniks, kui Ta oli Palestiinas, aga ma tean, et minu kodus on Ta muutnud õlle mööbliks.“
Jeesus on väljendanud selgelt, et me ei suuda tegelikult meeleparandust mõista. Ja siinkohal jäävad paljud koguduseliikmed takerduma. Nad arvavad, et kristlus on lõputu väitlusgrupp, kus vaieldakse lakkamatult selle tähenduse üle.
See ei ole nii, ütleb Jeesus. Kristlus on tegelikult midagi, mida tuleb kogeda. See tähendab, osade kaupa, et Vaim täidab meie elu, kujundab selle ümber ja kasutab Jumala auks.
In English