Elu on teekond üha sügavamasse mõistmisesse. Palju aastaid tagasi, kui mu elus toimusid valusad üleminekud, mõistsin, et pikim tee, mida inimene saab ette võtta, on ainult paarkümmend sentimeetrit pikk: peast südamesse. Ja sageli on valu see, mis paneb meid reaalsust sügavamalt tunnetama, eriti Jumala tahet omaelus. Meie katkiolemisel on eesmärk ja me ei ole sellel teekonnal üksi. Jumal on alati meiega, Ta kutsub meid valima oma tee asemel Tema rada.
Üks Luuka evangeeliumi teemasid on teekonnad. Kõik on liikvel! Kuid need pole üksnes geograafilised rännakud, need, on tunnetamise teed. Ja teekond Emmause külla ei ole erand. See vahemaa on umbes kümme kilomeetrit (Luuka 24:13) ja teel vestlevad kaks jüngrit kõigest, mis oli juhtunud, kaasa arvatud naiste teatest, mida mehed tühjaks jutuks pidasid (salmid 11, 12, 14, 22−24). „Ja sündis, et nende vesteldes ja arutledes lähenes neile Jeesus ise ja kõndis nendega kaasas.“ (salm 15) Nii Jeesuse moodi! Ta tuleb ja kohtub meiega seal, kus me oleme; Ta ühineb meie teekonnaga, et kutsuda meid usaldama Teda, Tema teed ja Tema tahet. Evangeeliumides seostatakse silmanägemist ja pime olemist tavaliselt vaimuliku nägemise või selle puudumisega Jeesuse missiooni ja identiteedi suhtes. Antud juhul ei tunne nende silmad Jeesust ära (salm 16). Mõnikord takistavad pisarad meil Jeesust nägemast ja meie ekslik ettekujutus lükkab rõõmu edasi. Teeliste abistamiseks esitas Jeesus neile küsimuse, mille jaoks oli Tal juba vastus olemas: „Mis lood need on, mida te omavahel veeretate teed käies?“ (salm 17) Jumal kuulab, kui räägime Talle oma versiooni loost. Seejärel kutsub Ta armastavalt ja armuliselt meid usaldama Tema teed meie jaoks. Erinevalt meist näeb Tema kõiki asju taevasest vaatevinklist. Jeesus oli äsja nende eest surnud ja võidukalt üles tõusnud, kuid nad ei saanud aru. Ta kõndis koos nendega nende arusaamise teekonnal ning Ta ei jäta meid meie teel maha.
Minu vastus:
In English