Olukord on üsna mõistetav. Juudi poiss jõudis meheikka 12-aastaselt. Sel ajal sai temast „seaduse poeg“ (edaspidi nimetatakse seda bar mitzvah − käsu poeg). Pärast bar mitzvah’d on juudi nooruk oma tegude eest moraalselt vastutav ja võib osaleda avalikel jumalateenistustel.
Seetõttu leiame Jeesuse koos oma vanematega tseremooniaks Jeruusalemma rändamas. Kuid lugu võtab ootamatu pöörde, kui nad lahkuvad ilma Temata ja peavad minema tagasi oma „kadunud“ Poega otsima.
Ent Jeesus ei olnud kadunud. Vastupidi, sel reisil oli Ta leidnud oma tõelise „kodu“. Templi tseremooniad, mida Ta esimest korda jälgis, suunasid Teda mõistma oma elu missiooni. „Ajastute igatsuses“ on täheldatud, et iga päevaga mõistis Ta templiteenistust selgemalt, eriti paasatalle ohverdamise kaudu. „Iga üksikasi näis seonduvat Tema eluga. Temas ärkasid uued tunded. Vaikivana ja kütkestatuna näis Ta mõtlevat millelegi väga olulisele. Jeesusele hakkas avanema Tema elutöö saladus.“ (orig lk 78)
Vahepeal olid Maarja ja Joosep paanikasse sattunud. Kellelegi ei meeldi last kaotada, kuid tõotatud Päästja kaotamine pidi nende südamele tõeline koorem olema.
Kui nad leiavad oma kasvava Poja, torkab silma kaks asjaolu. Esiteks ütles Ta taktitundeliselt lahti Joosepist kui oma isast. Maarja oli Joosepi kohta öelnud „sinu isa“. Kuid Jeesus vastas, et Ta oli kogu aeg olnud selles, mis oli tema Isa päralt, viidates nii, et oli mõistnud tõsiasja, et Ta on ainulaadsel moel Jumala Poeg. Teine tähelepanu vääriv seik on rahva tähtsaimate õpetajate hämmastus, kui see noormees esitas taibukaid küsimusi templiteenistuste süsteemi kohta ja andis ühises vestluses sügavamõttelisi vastuseid.
Inspiratsioon on kaasanud need mõned salmid Kristuse elulukku, sest need kujutavad endast peamist pöördepunkti: Jeesus teab nüüd täielikumalt, kes Ta on ning missugune on Tema elu missioon Jumala ohvritallena. Ent see äratundmine ei muutnud Teda uhkeks ega Maarja ja Joosepi suhtes kõrgiks. Ta läks koos nendega tagasi ja jäi neile sõnakuulelikuks (Lk 2:51).
In English