Jeesus, meie Eeskuju, sõltus palvest

Avaldatud 1.1.2018, rubriik Päeva sõna

Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast, ja teda võeti kuulda tema allaheitlikkuse tõttu. Kiri heebrealastele 5:7

Õhtu saabudes kutsus Jeesus enda juurde kolm jüngrit – Peetruse, Jaakobuse ja Johannese – ning suundus nendega mööda looklevat rada üles üksildasele mäeveerule. …

Loojuv päike kuldas veel mäetippu ja teed, mida mööda nad olid tulnud. Kuid varsti kustusid päikesekiired nii künkalt kui ka orust, päike kadus läände horisondi taha ja pimedus mähkis üksikud rändajad endasse. …

Varsti Kristus peatus ja ütles, et nad ei lähe enam edasi. Astunud nende juurest veidi eemale, hakkas Valude Mees häälega palvetama, pisarad silmis. Ta palus jõudu taluda katsumusi inimkonna pärast. Ta igatses veelgi lähedasemat ühendust Kõikvõimsaga, sest ainult nii võis Ta vaadata tulevikku. Ta palvetas hardalt jüngrite pärast, et pimedusevõimu tunnil ei lõppeks nende usk. …

Alguses palvetasid jüngrid hardalt koos Õpetajaga, kuid veidi aja pärast valdas neid väsimus ja, hoolimata pingutustest ärkvel olla, uinusid nad magama. Jeesus oli neile rääkinud oma kannatustest. Ta oli nad võtnud kaasa, et nad palvetaksid koos Temaga. Praegugi palvetas Ta nende pärast. Päästja oli näinud jüngrite sügavat muret ja igatsenud leevendada nende südamevalu kinnitusega, et nende usk polnud asjatu. … Nüüd palus Kristus sellepärast, et Isa näitaks neile au, mis oli Tal Isa juures enne maailma loomist. Ta palus, et inimsilmad näeksid Tema riiki ja
saaksid nähtust julgust. Ta palus, et jüngrid näeksid tõendit Tema jumalikkusest,
mis kinnitaks neid Tema raskeima agoonia hetkel teadmisega, et Ta on Jumala Poeg ja et Tema häbistav surm on osa lunastusplaanist. 

Tema palvet võeti kuulda. Kui Jeesus oli veel kivisel maapinnal kummuli, avanes äkki taevas. Jumala linna kuldsed väravad olid pärani, auhiilgus valgustas mäge ja ümbritses Lunastaja. Jeesuse varjatud jumalikkus kiirgas läbi inimlikkuse ja ühines ülalt paistva säraga. Kristus tõusis ja seisis jumalikus majesteetlikkuses. Hingepiin oli möödunud. „Ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus.“ − „Ajastute igatsus“, lk 419−421. [Lehekülje numbrid on siin ja edaspidi antud ingliskeelse originaali järgi.]

Jaga Facebookis