Moosese, Taaveti ja Pauluse elu on eeskujudena kasulikud, kuid kõige olulisem on kristlasele siiski Jeesuse eeskuju. Kristuse elu oli ületamatu alandlikkuse eeskuju. Me leiame seda kõikjal evangeeliumides. Me leiame seda Tema reaktsioonis teistele inimestele, eriti selles, kuidas Ta kannatas tagakiusamise, põlguse ja pilkamise all. „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ (Lk 23:34) suutis ta öelda nende suhtes, kes Ta risti lõid. Olles Jumal, oli Jeesuse võimuses maksta kätte neile, kes Teda pilkasid, kui Ta oli suremas. Kuid Ta otsustas seda mitte teha. Ta otsustas surra isegi nende eest, kes Teda hoolimatult ja salakavalalt taga kiusasid ja mõnitasid.
Kuigi Jeesuse alandlikkus on nähtav teiste inimeste suhtes, on see veelgi ilmsem Tema allumises Isale. Vaata Teda Ketsemanis, kui Ta oli lõpuks silmitsi risti kriisiga. Kolm korda palvetas Ta, et jääks oma Isa tahtele alluma. Kuigi Jeesus oli kartmatu ja tugeva iseloomuga mees, allus Ta Jumalale. Tema tasadus ilmnes kõiges, mida Ta ütles või tegi.
Jeesuse tasasuse mõistmisel on eriti abiks salmid Filiplastele 2:5–8, kus Paulus käsib meil järgida Kristuse eeskuju, „kes küll oli Jumala kuju, kuid ei pidanud võrdsust Jumalaga iseenesestmõistetavaks, vaid tühjendas end, võttes sulase kuju, sündides inimeste sarnaseks. Ja olles leitud inimesena, alandas ta end ja sai sõnakuulelikuks surmani, ristisurmani“ (RSV).
See lõik esitab meile kõigile hämmastava eeskuju, mida järgida igapäevases elus. Jeesus oli Jumal, kuid Ta nõustus maisest elust läbi minema mitte kuningana, kes nõudis austust, vaid kui keegi, kelle missioon oli teisi teenida.
Just selline, mu sõbrad, ongi kristlus. Jumal tahab meid vabastada uhkusest ja enese eksimatuks pidamisest, nii et meist saavad Tema ja kaasinimeste teenijad.
In English