Peruu – inkade ja indiaanlaste maa

Olen elanud Norras vahelduva eduga juba mitmeid aastaid, viimased 2 neist Oslos, kus olen noortetegevusega tuttav ja löön ka ise kaasa. Norra adventnoortel on tavaks käia igal teisel suvel kusagil kaugel ja eksootilisel misjoni- ehk abireisil.

Mul oli suur soov ka nendega kampa lüüa ja mind võetigi kaasa! Sellel aastal oli sihtkohaks Peruu ja sõit sinna oli organiseeritud koostöös Norra ADRAga (Adventkoguduse arengu- ja katastroofiabi organisatsioon). Lisaks sellele töötasime ka vabatahtlikena adventistide vabatahtlike organisatsioonis Maranatha Volunteers International.

Maranatha tegeleb uute kirikute, koolide, haiglate, orbude kodude jt taoliste asutuste ehitamisega. Ehitajateks on vabatahtlikud, kes oma raha eest erinevatesse kohtadesse kohale sõidavad ja kohapeal ehitada aitavad. Selline oli ka meie plaan esimeseks nädalaks.

Meid oli kokku 22 Norras elavat vanemat teismelist ja natuke vanemat noort ning 5 islandlast. Reis Peruusse kestis rohkem kui 17 tundi. Vahemaandumised olid Amsterdamis ja Hollandi Antillil Bonairel, Kariibi meres. Kohapeal tervitas meid 32 kraadi ja väga niiske õhk, niiet riided lihtsalt kleepusid ihu külge sellest soojast.

Kui Peruu pealinna Limasse jõudsime, oli väljas juba pime. Meie nö misjonireis Peruus algas koolimaja ehitamisega külas nimega Bagua Grandes, Põhja-Peruus, džungli ääremail. Meie jaoks on see pigem linn oma mitme tuhande elanikuga. Seal oli meie kui Põhjamaa inimeste jaoks kohutavalt palav. Kraadiklaas näitas küll ainult 27 soojakraadi või sinnakanti, aga õhuniiskus oli see, mis kõiki meid kohe rajalt maha võttis, ja loomulikult päike, mis oli palju tugevam ja lähemal meile, sest asusime ju ekvaatori lähedal.

Esimest korda elus olime õnnelikud, et taevas olid pilved. Igal hommikul, kui silmad avasime ja aknast välja vaatasime ja pilvi nägime, tänasime Jumalat pilvede eest. Sellist asja nagu konditsioneer seal ei tuntud, meil oli vaid õhu ringiajaja, mis õnneks natuke tuult siiski andis.

Ja päike loojus Peruus ka alati umbes kella 6 ajal õhtul ja tõusis jälle kella 6 ajal hommikul.

Kooli ehitamine käis koostöös Maranatha palgaliste adventistidest oskustöölistega, kes meid juhendasid. Maranathal on Lõuna-Ameerikas oma professionaalsed ehitajad, kes liiguvad objektilt objektile ja ehitavad adventkogudusele uusi kirikuid, koole jt asutusi.

Ehitamise all mõtlen konkreetselt seinade ladumist tsementblokkidest ja sinna vahele tsemendi panemist. Enamus meist ei olnud mitte midagi sellist varem teinud. Mina olen paar aastat tagasi sellesama vabatahtlike organisatsiooniga ehitanud piiblikooli Norras, aga siis oli tegu puust majaga ja rohkem puidutööga. Kõik olid üllatunud, et müürimine nii tore ja isegi lõbus võib olla, kui seda mitmekesi koos teha. Me jagasime end gruppidesse ja igaüks sai klassiruumide seinte müürimisele kaasa aidata. Kui me seinad valmis saime, siis oli küll päris uhke tunne kohe, et me oleme ise oma kätega need ehitanud. Ja nii palju uut ja huvitavat juurde õppinud. Mitte ainult praktiliselt müürides, aga ka tiimide siseselt oli ainult puhas rõõm näha, kuidas koostöö kõigil nii hästi sujus.

Kui meil oli liiga palav ja me enam ehitada ei jõudnud, käisime „üle tee” poes vett ja limonaadi ostmas. Poe omanik teenis meie pealt küll väga hästi, sest me vajasime seal palju vett ja Peruus ei saa joogivett kraanist, vaid tuleb osta. Päev hiljem avastasime, et poepidaja oli adventist ja siis ostsime temalt veel rohkem ja tihedamini.

Samal ajal kui meie kooli kallal vaeva nägime, käisid kohalikud lapsed meid uudistamas ja proovisid meiega juttu teha. Kahjuks ei osanud enamus meist hispaania keelt ja käiku läks kehakeel ja miimika. Saime hakkama küll. Vähemalt sõpradeks saime!

Valgete inimestena olime selles külas suur vaatamisväärsus. Tänaval hüüti meile järgi „VALGED, VALGED”. Mõni julgem tuli lausa juurde ja proovis katsuda. Mõni tuli selja tagant vaikselt, katsus ja pani siis jooksu.

Pühapäeval läksime turule, kus müüdi koduloomi, meie kui linnalaste jaoks oli see suur elamus. Kohale jõudes nägime aga, et hoopis meie olime elamuseks kohalikele talupidajatele.

Paaril õhtul pärast ehitustööd pidasime ka kohalikus kirikus koosolekut. Meid pandi kohe hispaania keeles üldlaule juhtima. Õnneks olid viisid tuttavad, keel aga võõras.

Kui olime seal külas umbes nädala ehitanud, suundusime alla pealinna poole. Sõit pealinna kestis terve ööpäev. Öine bussisõit üle 2000 m kõrguste mägede pimedatel kurvilistel teedel oli elamus omaette. Mina ei saanud enne hommikupäikese tõusmist silmagi kinni.

Peruu pealinn on Lima ja seal elab ca 8 miljonit inimest. Limas oli meie eesmärgiks näha, millega tegeleb ADRA. Limas on üheks ADRA tegevusalaks vanematelt vaesuse tõttu riigi poolt ära võetud laste vanematele tagastamine. See käib niimoodi, et ADRA annab vanematele väikest laenu, et vanemad saaksid alustada näiteks oma väikese äriga, mis võib siis olla pood või kiosk ja kui äri on püsti pandud, siis maksavad nad oma teenitud rahaga laenu ADRAle tagasi. Lapsed aga saavad lastekodust vanemate juurde tagasi tulla. Siin oli tegemist küll vaesemate inimestega, põhiliselt nendega, kes elavad slummis, Lima äärelinnas. Meid viidi ka sinna neid taasühinenud peresid vaatama. Sõitsime kohalike mikrobussidega äärelinna, mis oli muidugi elamus omaette. Vahetasime busse mitu-mitu korda ja sõit äärelinna kestis kokku poolteist tundi. Lima on väga-väga suur linn. Neid maju ei saa majadeks nimetada, kus me külas käisime. Need olid ehitatud papist või siis õhukestest puuplankudest. Meile tundus, et seina vastu küll toetada ei saa, sest sein lihtsalt kukub kokku. Aga inimesed, kes seal elasid, olid rõõmsad. Ei saa öelda, et nad oleksid sellistes tingimustes rahul olnud, aga keegi ei virisenud ka. Nad lihtsalt olid sellise eluga harjunud. Nende jaoks oli peamine, et vanemad ja lapsed said koos olla. Me käisime ka vaatamas lastekodu, kus lapsed riigi kulul elavad ja tegelikult oli see lastekodu väga heas korras. Kõik oli piinlikult puhas ja lausa lõhnas puhtuse järele. Kõik voodid olid tehtud. Aga mitte miski kord ega puhtus ei asenda ema ega isa. ADRA aitab lapsi ka sellisel moel, et enne kui nad 18 saavad ja lastekodust lahkuma peavad, koolitatakse lapsi natuke äri ajama, et siis, kui nad peavad lastekodust lahkuma, on neil olemas oskused, et oma tööd alustada. ADRA organiseerib taasühinenud peredele paar korda aastas perepäevi ja kui meie seal olime, siis oli ka üks selline perepäev, millest me suure rõõmuga osa võtsime. Kõik pered olid kutsutud ühte suurde parki, kus siis meie koos ADRA töötajatega nendega igasugu ringmänge mängisime. Seal oli ka välibassein, kus lapsed said ujuda. Nende kodu juures slummis pole isegi mitte joogivett, rääkimata pesuveest või siis ujumisvõimalusest. Nende jaoks oli see suur päev. ADRA andis neile ka suure maitsva lõunasöögi, mille meie oma Norra grupiga kõigile laiali jagasime ning päeva lõpus said kõik pered ADRA poolt ka väikese toiduabipaki. See oli suur päev nii neile, kui ka meile.

Limast sõitsime edasi mägedesse, linna nimega Cusco, mis asub 3600 m kõrgusel merepinnast. Cusco oli vana inkade ja indiaanlaste pealinn. Kuna see asub nii kõrgel, siis oli seal õhk hõredam ja me pidime väga ettevaatlikud olema, kuni meie organism sellise kõrgusega harjus. Meile anti kohe juua kokalehtedest tehtud teed ning võisime ka närida kokalehti, mis pidid aitama kohaneda. Keelatud oli jooksmine ja raskete asjade tõstmine ning üldse enda koormamine. Paar poissi meie grupist ei võtnud seda tõsiselt ja hakkasid jooksma, aga nende suureks üllatuseks kukkusid nad lihtsalt pikali, õigemini minestasid meie silme ees. Sama juhtus ka paari tüdrukuga. Pärast seda olid kõik eriti ettevaatlikud. Õnneks läks kõik hästi. Cuscos oli ka väga külm. Ainult mõned plusskraadid olid nii väljas kui ka sees. Nii et me läksime kohe hotelli kõrvale turule omale mütse, kindaid, salle, kampsuneid ja sokke ostma. Kohalikud indiaanlased tegelevad nende kudumisega ja neid oli seal väga suures valikus. Omaette kogemus on ka asjade ostmine. Kõik käib kogu aeg kaubeldes. Hinda ütlevad nad alguses ja siis hakkavad seda ise kohe langetama ka. Absoluutselt kõik asjad, mida me sealt ostsime, sai kaubeldud. Lõpuks oli see päris põnev. Vaatasime, kui palju keegi kusagil kaubelda suutis.

Cuscost 130 km kaugusel asub kuulus Machu Picchu, inkade vana päikese teenimise koht. Machu Picchu on arvatavalt maailma üks kõige kuulsamaid müstilisi paiku. Legendaarne konkistadooridest puutumatuks jäänud mäenukk. Machu Picchu asetseb vihmametsade piirkonnas, maalilises paigas, kusjuures mäe jalamil tuhiseb mööda ka Urubamba jõgi, mis viib oma veed Amazonasesse. Maanteed Machu Picchusse ei vii – see asub niivõrd peidetult mägede vahel ning seetõttu pole ka ime, et paik avastati vaid 90 aastat tagasi ja puhastati dzhunglist 50 aasta eest. Sellega on seletatav ka asjaolu, et linna tegeliku ajaloo ning saatuse kohta on üsna vähe informatsiooni. Muidugi on tegemist varemetega, kuid need on väga suursugused. Igast nurgast vaadates on näha tohutud kivisse raiutud terrassid ning templeid ja maju ühendavad kivitrepid. Varemete keskel on Püha väljak religioossete hoonete veel püstijäänud müüridega. Pühast väljakust põhja poole jäävad linna kõige maagilisemad varemed, nagu näiteks Päikese tempel. Päike oli inkadele üks tähtsamaid jumalateenimise sümboleid, kuna inkade uskumuse kohaselt olid nad päikese ja kuu lapsed. Päikese tempel arvatakse olevat ka astronoomiliseks observatooriumiks. Machu Picchu asub 2400 m kõrgusel merepinnast. Kogu selle koha võib kokku võtta ühe sõnaga – VÕIMAS! Midagi sellist ei ole ma oma elus varem näinud. See oli nii kõrgel, see loodus, mis seal ümberringi oli, need taimed ja loomad, seal elavad nimelt laamad, kogu see paik jääb eluks ajaks meelde. Sealt umbes 45 minutit mööda kuulsaid inkade teeradu jalutades (inca trail inglise k) jõudsime teede ristumispaika, kust viisid edasi inkade rajad otse Brasiiliasse, Ekuadori, Venetsueelasse, Kolumbiasse jt Lõuna-Ameerika maadesse. Nii hästi oli neil kohalik liiklusvõrgustik välja arenenud.

Mägedes käidud, sõitsime edasi Amazonase dzunglisse külla adventistide misjonibaasi. Sealsed misjonärid õpetavad koos ADRAga kohalikele Amazonase dzunglites elavatele Shipibo indiaanlastele põllumajandust. See on tegelikult lennu misjonibaas, sest neil on 2 väikest lennukit, millega nad saavad dzunglisse kiiresti kohale sõita, kui keegi meditsiinilist abi vajab. Just siis, kui meie ära hakkasime minema, pidid nad kiiresti lendama ühte külla, kus ühel naisel oli raskusi sünnitamisega ja tal oli kiiresti abi vaja. Misjonibaas ise asus ühe jõe ääres imeilusas paigas. Meil kästi hästi ettevaatlikult üle muru kõndida, et me ussidele peale ei astuks. Kui õhtul pimedaks läks, siis pidime taskulambiga käima ja endale valgust näitama, et ka siis kellelegi peale ei astuks. Õnneks ei näinud me kedagi!

Meid viidi ühte indiaanlaste külla, kuhu saab ainult mööda jõge ja sinna jõudmine võtab aega poolteist tundi mootorpaadiga. Sinna oli ADRA koostöös Euroopa Liiduga ehitanud kaevu, kust indiaanlased said puhast vett. Enne oli neil vaid jõgi. Ka oli ADRA õpetanud neid, et enne söömist tuleb käsi pesta, sest nemad seda ei teadnud. Indiaanlastega töötamine ongi rohkem nende õpetamine, sest nad lihtsalt ei tea asju, mis meie jaoks nii tavalised on. Meie auks tantsisid nad ka indiaanlaste tantsu ja seda oli nii põnev vaadata. Kogu tants oli tiheda sisuga, mis meile enne ära räägiti. ADRA põllumajandusprojekt indiaanlastega on nende harimine, kuidas kasvatada banaane. Tegu on roheliste banaanidega, mille nimi on plantano. Need on soolased, meie kartuli maitsega, mitte magusad banaanid, millega meie harjunud oleme. Kui plantanod valmis saavad, viivad kohalikud need lähimasse linna, 1,5 tunni paadisõidu kaugusele ja müüvad turul maha ning saavad niimoodi raha äraelamiseks. Muld ja pinnas on neil seal dzunglis väga viljakad, kuid puudu jääb jälle oskustest. Veel üks asi, millega indiaanlased omale elatist teenivad, on käsitöö. Sellega tegelevad peamiselt naised. Nad valmistavad ehteid ja riideid kohalikest looduslikest materjalidest, milleks on siis erinevad terad, seemned, oad, herned, ka ahvi pealuud või alligaatorite luud ja palju muud sellist. Ka valmistavad nad riideid, millele on indiaanlaste muster käsitsi peale joonistatud.

Meie jaoks oli veel eriliselt suureks elamuseks misjonilennukiga sõitmine. Lennukisse mahub peale piloodi veel 3-4 inimest, meid võeti kaasa ning nii nägime džunglit ka ülevalt poolt. See oli suurepärane! Maandusime jõe peale ja hiljem ka heinamaale.

Kogu see reis Peruusse avas minu silmad. Ma olen Jumalale nii tänulik, et mul oli selline võimalus. See oli minu elu kõige elamusterohkem reis. Ausalt öeldes olid mul mitu korda silmad niisked, sest see, mida ma seal kogesin ja nägin, lihtsalt puudutas mind nii sügavalt.

Tänu Jumalale, et ADRA on nende inimesteni jõudnud. Jumal armastab meid kõiki ja Tema jaoks on igaüks oluline. Ka need indiaanlased seal Amazonase džunglis või kõrges Andide mäestikus. Seda oli nii imeline näha ja kogeda. Ja tänu Jumalale nende imeliste inimeste eest, kellega ma seal tuttavaks sain ja kes on tahtlikud Tema riigi jaoks töötama, olgu siis kus tahes kliimas või maailmanurgas...

Meie Aeg