Intervjuu Trans-Euroopa divisjoni lastetöö juhiga

17.–18. juunil käis Tartus Trans-Euroopa divisjoni laste- ja naistetöö juht Clair Sanches-Schutte, kes andis meile kaks koolitust. Laupäeva pealelõunal oli Segasumma Kiriku (Messy Church) ja pühapäeval Tüdrukud Kristusele (Girls for Christ) koolitus. Esimene neist kahest programmist, Segasumma Kirik, on juba järele proovitud ja töötav vahend kogukonna laste ja täiskasvanute teenimiseks ning uute kontaktide leidmiseks. Tüdrukud Kristusele aga täiesti uus programm, suunatud teismelistele tüdrukutele. Tegemist on kolmeaastase programmiga, mille raames on koguduse naised tüdrukutele positiivseks eeskujuks ja mentoriks.

Tagasiteel Tartust Tallinnasse vestles koolitusel osalenud Laura Grönholm Clair’iga üldisemalt lastetöö teemal. Clair jagas oma mõtteid ja isiklikke kogemusi koguduse ja kodu koostöö teemal, divisjoni lastetöö prioriteetidest ja muustki.

Clair, mida pead lastetöö juures kõige olulisemaks?

Ma pean lastetöös kõige olulisemaks seda, et õpetajad elavad kristlikku elu ja näitavad seda lastele. Sõnad ei tähenda eriti palju, kui meie, õpetajad, ei praktiseeri seda, mida usume. Paljud noored otsivad ehedust, tõelisust, ausaid ja avatud inimei. Kui me ei usu seda, mida lastele räägime, et nemad peaksid uskuma – lapsed ei ole rumalad –, panevad nad seda tähele. Lastetöö juhtidel peab Jumalaga olema lähedane suhe, enne kui saame oma lastele ükskõik mida õpetada.

Mil määral peaks õpetaja lapse vaimuliku kasvatuse osas lootma vanematele?

Ausalt öeldes ma ei arva, et hingamispäevase lastetunni töö on lapse vaimulik kasvatamine, see peab juhtuma kodus. Lastetund kestab üks tund nädalas, sellest ei piisa lapsele vaimulike väärtuste edasiandmiseks. Hingamispäevane lastetund on lisa, sellele ei saa vaimuliku kasvatuse osas täielikult toetuda.

Vanemad lükkavad enda töö kogudusele, aga nii ei saa. Vanema ülesanne on õpetada oma lapsele, kuidas Jumalaga käia. Ma räägin kristlikest vanematest. Kui laps tuleb lastetundi ja tal ei ole kristlikke vanemaid, siis muidugi kujuneb lastetunnist väga oluline osa, aga üldiselt on see vanemate töö, et nad aitaksid oma lastel leida vaimuliku tee Kristuses.

Ma arvan, et on väga oluline, et õpetaja teaks, missugusest perest laps on pärit. Kõik taandub suhtlemisele. Kui meil ei ole üksteisega suhteid, siis me ei tea, mis teiste elus toimub. Koostöö muutub siis väga keeruliseks, sest sul ei ole aimugi, kes need, kellega sa töötad, inimesed on.

Pean väga tähtsaks, et õpetaja tunneks laste vanemaid, et ta tunneks lapse tausta, kas selles peres on üks vanem kristlane või mõlemad vanemad. Need on olulised küsimused. Kui ma Hollandis lastetunde tegin, käisin kõigil lastel, keda ma õpetasin, nende kodus külas. Vanematele ütlesin, et ma ei tulnud külla mitte neile, vaid lapsele. Sest tundsin, et on hea näha, missugune on lapse keskkond, missugune on tema kodu. Nii saab lapsega tuttavamaks, ja ka vanematega. Ma ei ole veel näinud vanemat, kes ei oleks rahul sellega, kui keegi investeerib tema laste ellu.

Mis on parimad nõuanded selle kohta, kuidas vanematega ühendust saada?

Kui sa külastad kedagi tema kodus, siis tutvud temaga paremini. Kirikus on meil kõigil kiire. Niipea kui aamen on kõlanud ja ei ole ühist söömaaega, soovib igaüks ruttu koju minna. Kui sa soovid inimesi tegelikult tundma õppida, pead nendega väljaspool kogudust kokku saama, et näha, missugune on nende igapäevane elu. See või näida suure tööna – laste hingamispäevakooli õpetaja töö ei ole alati kerge –, aga kui sa teed oma tööd korralikult, kui töötame Jumala heaks, peaksime andma ainult parima, see ei tohiks olla poole südamega tehtud töö. Kui sa ütled millelegi jah, kui tunned, et Jumal kutsub sind, siis peaksid andma oma parima: püüdma tõeliselt leida ühist keelt vanematega, nende lastega ja muuta oma töö selliseks, et töötame koos Jumala ja Püha Vaimuga, et jõuda lasteni. Kõik taandub suhetele ja inimeste tundmaõppimisele.

Mis peaksid olema kohaliku koguduse lastetöö prioriteedid?

Selle kohta on tehtud nii palju uurimusi ja me peaksime neid tulemusi mõistma: lasteni jõudmine vanusevahemikus 4–14 on parim aeg, sest see on aeg, mil enamus inimesi on Kristuse suhtes vastuvõtlikud. Enamus inimesi saab kristlaseks just selle ajavahemiku sees – rohkem kui ühelgi teisel ajal. Niipea kui inimesed saavad vanemaks, ei ole neil enam huvi ja siis on nendeni jõudmine väga keeruline. Seepärast ei ole ma suurte kampaaniate usku. Ma arvan, et me peaksime rohkem rahastama lastetööd, püüdma hoida oma lapsi mitte tingimata koguduses, vaid et neil oleks Jeesusega suhe, ja ka avama uusi võimalusi, et nii lapsed kui kogukond võiksid tulla meie kirikusse. Seepärast meeldivad mulle Segasumma Kirik ja Tüdrukud Kristusele, millest sel nädalavahetusel rääkisime. Kui me teame, et 4–14 aken on aeg, mil inimesed teevad otsuse, kas järgida Kristust, peaksime kogu oma energia sellesse aega valama ja tagama selle, et me ei maga noorte inimesteni jõudmiseks mõeldud aega maha.

Kui sa räägid inimestega ja küsid, millal nad otsustasid Jeesuse kasuks, siis kõik nad vastavad, et noores eas. Just siis tehakse esimene otsus. See ei pruugi tähendada ristimist, aga nad teevad esimese otsuse noorena. Mina olin väga noor, kui otsustasin Jeesust järgida. Sageli näeme, et kui meil on kampaaniad, siis nende inimeste elus, kes hilisemas eas kogudusse tulevad, on nooremas eas juba midagi juhtunud.

Kas tänapäeva laste õpetamisele peab kuidagi teisiti lähenema?

Paljud lapsed tunnevad armastusepuudust. Meie tehnoühiskonna mure on, et paljud usuvad, et neil on palju sõpru, aga nad kõik on virtuaalsed. Kuid ei ole midagi paremat kui tõeline suhe. Teadlased on leidnud, et suhe täiskasvanuga, kes on tahtlik lapse ellu investeerima, muudab väga palju.

Kuulsin hiljuti üht huvitavat lugu. Austraalia valitsus otsustas, et nad soovivad igasse linna ehitada rulapargi, et noortel oleks ajaveetmiskohti. Hakatigi parke ehitama ja enamuses külades olid need varsti olemas. Mõne aja pärast avastati, et nendest parkidest olid saanud urkad, kus müüdi narkootikume, kus tehti halbu tegusid, kus noored tegid kõike muud peale rulatamise. Siis leiti, et ühes linnas kasutati parki sihtotstarbeliselt, see park õitses, noored tulid ja igasugu toredaid asju tehti. Seal oli üks mees, kellele meeldis nooremas eas väga rulatada ja ta otsustas pargis noori õpetada. See oli ainus park, mis toimis, sest seal oli täiskasvanu, kes neisse noortesse investeeris. Noored said temaga suhelda. See oli ainus park, mis toimis.

Noorte inimeste ellu investeerimine ei ole ajaraisk. Noorte tingimusteta armastamine, neis tunde tekitamine, et kogudus aktsepteerib neid, et inimesed armastavad neid, et inimesed tunnevad neid, et inimesed on õnnelikud, et noored on seal, ei ole aja raiskamine. Kes tahab minna kohta, kus keegi tema järele ei igatse? Miks tahta minna kirikuse?

Mäletan, kui minu pojad olid väiksed, oli meil koguduses üks vana õde, kel olid kaasas maiustused. Pärast jumalateenistust seisis ta uksel – meil oli koguduses vaid viis või kuus last – ja jagas maiustusi. Aga minu vanimale pojale ei meeldinud maiustused, talle meeldis mesi. Sel naisel oli minu lapse jaoks alati meemaiustusi. Kui ta jäi vanemaks ja elas hooldekodus, käis mu poeg tal külas, sest see naine oli investeerinud temasse ja nüüd investeeris minu poeg oma aega tema ellu. Sest midagi oli juhtunud – suhe. See ei lähe kunagi raisku.

Täna on noortel väga oluline teada, et nad on armastatud. Sa saad tagasi seda, mida annad.

Sa töötad Trans-Euroopa divisjoni lastetöö osakonnas. Mis on divisjoni lastetöö prioriteedid?

Iga viieaastase perioodi alguses koostame strateegilise plaani. Sel korral paluti meil sõnastada kolm eesmärki. Selle taga on põhjus, et enamusel meist on kaks osakonda ja kui sa võtad liiga palju ette, siis ei saa midagi korralikult tehtud.

Kolm peamist eesmärki on juhtide koolitamine, sest on väga oluline, et ilma igasuguse õpetajakoolituseta inimesed mõistaksid, kuidas lapsed mõtlevad, kuidas neile tunde anda, kuidas distsiplineerida – see on tavaliselt väga suur teema. Ma arvan, et õpetajakoolitus divisjonis on väga oluline. Teine on Segasumma Kirik, sest see on seotud evangeeliumitööga. See annab kogudustele võimaluse minna oma piirkonna laste ja perede ja kogukonda, seda väga lihtsal moel, nii et inimesed ei taju, et neile tehakse misjonitööd, see võib nad ära hirmutada.

Kolmas siht, mille kallal töötame, on suvised piiblikoolid, aga veidi teistmoodi. Andrewsi ülikool on teinud uuringuid ja teada saanud, et kui pered teenivad koos, viivad läbi mingeid projekte, siis on see latele väga kasulik: nad saavad koolis paremaid hindeid, hoiavad eemale narkootikumidest ja on veel palju muid hüvesid. Soovime anda peredele võimaluse võtta üks suvepuhkusenädal ja viia läbi nädalane piiblikool ükskõik kus meie divisjonis. See võib olla Albaanias, Horvaatias, Islandil, ükskõik kus. Olla seal nädal aega, viia piiblikooli läbi, suhelda kohalikega. Sina vastutad programmi sisu eest, kohalikud aitavad tõlkimise ja muuga. Et näidata, et sa saad asju muuta ja et te töötate perega koos. See ei ole veel töös enne 2019. aastat, kuna selle aasta lõpus on meil 13. hingamispäeva annetus, millest saame raha selle projekti rahastamiseks.

Need on kolm peamist eesmärki sellest viisaastakuks.

Millal saavad lasteõpetad öelda, et nende töö on olnud edukas?

Ma olen väga-väga aus: väga sageli sa ei näe seda, sa ei näe seda üldse! Jumal on palunud sul teha oma tööd. Sa teed seda tööd oma parima võimekuse kohaselt, investeerid lastesse ja mõnikord ei näe sa mingeid tulemusi. Aga teinekord võib keegi aastate pärast tulla sinu juurde ja... Minu juurde on tulnud noori, kes ütlevad: Clair, ma olen koguduses selle ja tolle pärast ja mina mõtlen: kas tõesti, ma ei teadnudki.

Sa ei näe neid asju alati. Kui sa oled selle töö sees põhjusel, et sa hakkad nägema suuri tulemusi, siis on mul kahju sulle pettumust valmistada, aga ilmselt sa ei näe tulemusi. Ilmselt ei näe me seda enne taevast, kus inimesed tulevad meie juurde ja ütlevad: aitäh, ma olen siin tänu sinule! Seda tööd ei tehta selle pärast. Oleme tööriistad Jumala käes.

Sinu vastus oli ühtlasi nii julgustav kui araks tegev.

Ma ei soovi inimesi araks teha, aga see on tõde.

Sul on olnud Tartus tore nädalavahetus ja minul on olnud võimalus sellel koolitusel osaleda. Olen selle julgustava koolituse eest väga tänulik. Sinu koolitusel oli sädelus, mis muudab ka meie isikliku piibliuurimise elavamaks. Mida soovid öelda lasteõpetajatele Eestis?

Kui sinu kõndimine Jumalaga muutub nii intensiivseks, et sa tunned end tõesti Jumala ligi, siis ei saa olla, et sa ei taha midagi Tema heaks teha. Seepärast panen loomingulise piibliuurimise ja Tüdrukud Kristusele kokku, sest ma usun, et nad sobivad. Kui sul on Jumalaga põnev suhe, siis sa ei saa oma suud kinni hoida, sa soovid jagada ka teistele. Eriti lastele – kui hea Jumal sinu elus on.

Kui Jumal on sinu elus oluline, siis muutud sina oluliseks lastele, keda õpetad. Seda viisi, kuidas sa õpetad, kuidas räägid, kuidas midagi teed – kuna sa oled Jumalale ligi –, panevad nad tähele. Nad näevad neid asju.

Ma tean, et kui inimesel on Jumalaga lähedane suhe, siis Jumal räägib temaga. Jumal räägib minuga. Meil kõigil on erinevad viisid. Mõni näeb unenägusid, teine saab sõnumeid teiste inimeste kaudu. Jumal räägib minuga, öeldes kellegi nime. Kui see nimi minu peast ära ei lähe, tean, et ma pean midagi tegema. Olen ikka ja jälle avastanud, et on hea, et ma võtsin selle inimesega ühendust või külastasin teda, sest midagi toimus. Kui sul on Jumalaga lähedane suhe ja sul on tunne, et Jumal räägib sinuga, siis on see maailma parim tunne. Sellest saab rõõm, sa ootad seda, sest Jumal on oluline osa sinu elust.

Trans-Euroopa divisjoni lastetöö sihid 2015–2020

• Õpetajate koolitamine: on väga oluline, et õpetajakoolituseta inimesed mõistaksid, kuidas lapsed mõtlevad, kuidas neile tunde anda, kuidas distsiplineerida.
• Segasumma Kirik: see on seotud evangeeliumitööga, see annab kogudustele võimaluse minna oma piirkonna laste ja perede ja kogukonda.
• Suvised piiblikoolid: soovime anda peredele võimaluse võtta üks suvenädal ja viia läbi nädalane piiblikool ükskõik kus meie divisjonis.