Kui lugeda evangeeliumidest Jeesuse elust, siis näeme, et Tema elu oli tempokas. Pidev ringirändamine ühest kohast teise, rahvamasside huvi Tema jutluste vastu, inimeste soov saada tervendatud, apostlite õpetamine, variseride ja kirjatundjate pahameelega tegelemine ning palju muud. Markuse evangeeliumi 3. peatükis on kirjas: “Ja ta [Jeesus] ütles oma jüngritele, et talle hoitaks väike paat valmis rahvahulga pärast, et see tema peale ei tungiks, sest ta tegi terveks paljusid, nii et tema peale rõhusid kõik need, keda vaevas mingi häda, püüdes teda puudutada.“ (s 9, 10) Jeesuse kuulsus ja imeteod muutsid Ta elu kiireks ning tormiliseks. Rahvamassid tungisid Talle peale, et kasvõi korrakski Teda puudutada (vt ka Mt 9:20, 21). Jutlusi kogunes kuulama 4000–5000 meest, lisaks naised ja lapsed. Selle kõige juures ei olnud Tal kindlat elukohta, vaid Ta reisis ühest kohast teise, saades öömaja erinevate inimeste juures.
Tänapäeval on maailm tavainimesele kiirem ja kättesaadavam kui kunagi varem. Me näeme piirideta maailma, nagu ükski teine põlvkond ei ole seda näinud enne meid. Lisaks meie argipäevaelule – töö, kool, lapsed, kodused ülesanded, trenn, kirikutöö, sõbrad, meelelahutus – saame osa ka teiste eludest mitte ainut enda ümber, vaid kõikjal maailmas: ülemaailmsed uudised, sotsiaalmeedia, blogid, reisimine... See pakub võimalusi, iidoleid ja kogemusi rohkem, kui varasemalt ette kujutada osati.
Kuigi rohkelt valikuid ja peaaegu kõige kättesaadavus ei tundu esmapilgul halb, võib see meid muuta ilma, et ise seda mõistaksime. Meedia näitab kõike, mida meil veel ei ole: suhet, mida meil ei ole, kohti, mida me ei ole külastanud, kogemusi, mis meil on jäänud saamata. Me tahame midagi enamat, midagi kättesaamatut. Püüdleme alati rohkema poole. Me ei suuda pühenduda sellele, mis on siin ja praegu. Me saame väljastpoolt nii palju stiimulit, et tahame kogu aeg midagi enamat, paremat, rohkemat. Tasuvamat töökohta, paremat abielu või koguni kaaslast, paremat füüsilist vormi, paremat tehnoloogiat, rohkem riideid, rohkem reisida. Kuid kuhu see meid viib?
Lisaks sellele, et üha vähem ja vähem aega jääb palvele ning Jumalaga veetmiseks, ei suuda me rahul olla ka oma vaimuliku eluga. Vajame huvitavamaid palvekogemusi, paeluvamaid jutluseid, kütkestavamaid teenistusi, põnevust hingamispäevakoolis, üha põnevamaid arutelusid väikegruppides. See, mida saame tavalisest „igavast“ Piibli lugemisest ja kohalikust kogudusest, ei ole piisavalt hea, piisavalt põnev, piisavalt rahuldust tekitav. Vajame enamat, paremat ja rohkemat. Ootame palvevastuseid, imetegusid, pidevat sisendit väljastpoolt, olgu selleks siis kogudus, kaaskristlased või meedia.
Kirjanik Pico Iyer on kirjutanud raamatu „The Art of Stillness: Adventure in Going Nowhere“ (eesti keeles „Paigalolemise kunst: seiklused minnes mitte kuhugi“). Selles raamatus on ta tänapäeva kiiret elu võrrelnud inimesega, kes seisab suure televiisori ees nii lähedal, et nina puudutab ekraani. See, mida ta näeb, on segane, liiga erk ja kiiresti muutuv. Alles siis, kui ta astub paar sammu tagasi, võib ta mõista, mida on vaja selguse saamiseks. Selleks on vaja astuda eemale. Vaadata oma elu kaugemalt, mõelda selle üle, mida sa näed.
Jeesus oskas oma kiire eluga toime tulla. Tal „oli viisiks minna tühja paika ja seal palvetada“. (Lk 5:16) Jeesus sai aru, kui oluline on astuda see samm tagasi. Minna eemale kõigest sellest kiirest, erksast ja liigsest elust ning lihtsalt olla koos Jumalaga. „Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.“ (Mk 1:35) Meiegi peaksime seda tegema. Astuma eemale ja lihtsalt olema. Ilma millegi rohkemata, midagi ootamata, midagi tahtmata. Lihtsalt veetma aega Jumalaga.
Isegi unustama hetkeks need hingamispäevad, mis on täis ühest kohast teise sõitmist, laagreid, uusi ja vanu sõpru, mänge, ühiseid lõunaid, koosolekuid, noorteõhtuid ja paljut muud. Tänapäeva maailmas tundub selline üleskutse esmapilgul justkui vale ja isekas. Jäta hetkeks kõik kohustused ja inimesed ning ole paigal. Kuidas ma saan mitte midagi teha, kui nii paljut on vaja teha?
Paigalolemine, nagu Pico Iyer seda nimetab, on kunst. Seda tuleb õppida. Kuidas olla rahulikult omaette ja unustada kõik muu, mis selle maailma nii kirjuks teeb. Psalm 37:7 ütleb: „Ole vait Issanda ees ja oota teda.“ Võib-olla on aeg, mil peaksime seda võtma sõna-sõnalt ning hakkama seda praktiseerima. Võtma aega, et olla vait Jumala ees ja ootama Teda, mitte midagi rohkemat.
In English