Nägime tol päeval koguduse külastajatena tavapärast hingamispäevakooli stseeni. Tund oli just alanud. Meie õpetaja, keskealine väärikas meesterahvas, tõusis ning ütles meeldiva naeratusega: „Tere tulemast hingamispäevakooli klassi! Ma näen, et meie hulgas on täna külalisi. Meil on suur rõõm teid siin näha. Meil on täna käsitlemisel väga oluline teema ja meil on vaja kogu seda tundi, et jõuaksime seda teemat katta. Aga alustuseks paneme kokku hingamispäevakooli annetuse. Ümbrikud on siin.“ Nende sõnadega alustas ta oma õppetundi – või pigem jutlust.
Ühel teisel hingamispäeval ühes teises klassis ootasime samasugust algust, kuid avastasime, et asju tehti teisiti. Õpetaja, kenasti riietatud noor naisterahvas, ütles laialt naeratades: „Tere tulemast, on nii tore teid kõiki näha! Mul on eriti hea meel selle üle, et Martha on tagasi meie keskel. Me oleme sinu eest palvetanud, Martha. Tere tulemast ka kõigile külastajatele – kas te ütleksite palun oma nime ja selle, kust te tulete?“ Pärast külaliste tutvustust ta jätkas: „Hea meel on näha, et perekond Mason on puhkuselt tagasi. Perekond Martin on aga kolm hingamispäeva puudunud – kes sooviks neile helistada? Lisaks sellele – Phil on jälle haiglas. Ma lasen heade soovide kaardi klassis ringi käima, et igaüks saaks sinna oma nime kirja panna.“ Pärast seda alustas ta õppetükki huvitava looga, mis juhatas sisse selle nädala teema. Vestlus oli soe ja hooliv. Õpetaja kattis õppetüki olulisimad punktid kaasaegsel viisil, mis sisaldas palju praktilisi näiteid. Kui me oma abikaasaga kirikust lahkusime, arutasime omavahel nende kahe õppetükitunni erinevust. „Mis oli teisiti?“ küsisin mina. „Hoolivus,“ vastas mu abikaasa. „Kas sa arvad, et see esimene õpetaja ei hoolinud inimestest?“ „Ma usun küll, et ta hoolis. Ta oli ilmselgelt tunni hoolikalt ette valmistanud. Aga loeng ei jõua tavaliselt inimeste konkreetsete vajadusteni. Ka tänases õppetükis oli hulk piibellikke põhimõtteid, aga õpetaja suutis need siduda oma klassi liikmete elu ja vajadustega.“
Mõtlesin selle peale oma kodukoguduse hingamispäevakooli klassile. Hiljuti palus Carol palvetada oma San Fransiscos elava poja Mike'i pärast. Ma teadsin tema sügavast valust, tema poeg oli narkosõltlaste rehabilitatsioonihaiglas. Ta ei tundnud end piisavalt mugavalt, et seda üksikasja klassiga jagada. Ja siis oli veel Tom, kes oli hiljuti käinud kasvaja operatsioonil. Mitte keegi klassis ei teadnud tema suurest murest. Jim oli hiljuti pensionile jäänud ja ta ütles mulle, et ta tundis end eksinuna, ta ei teadnud, mida oma eluga peale hakata. Kui imeline oleks, kui me saaksime oma hingamispäevakooli klassis üksteisega oma koormaid jagada. Aga me ei tunne üksteist piisavalt hästi, et oma sügavamaid vajadusi jagada. Me ei võta piisavalt aega, et üksteist kuulata.
Inimeste-keskne õpetamine
Kui inimeste vahel oleks valitsenud siiras hool ja inimeste-kesksem õpetamine, mis oleks keskendunud inimeste konkreetsetele vajadustele, ehk oleks Carol julgenud öelda: „Kas te palun palvetaksite Mike'i pärast? Ta sai möödunud nädalal narkosõltuvuse rehabilitatsioonihaiglast välja. Palvetage, et ta leiaks töö ning jaksaks kiusatusele vastu panna.“ Jim oleks ehk öelnud: „See piiblitekst, mida Jack möödunud korral mainis, oli mulle mu mures suureks abiks.“ Jean võinuks Jimile vastata: „Kas sa ei tahaks kaaluda rajaleidjate klubi aitamist vabatahtlikuna?“
„Õpetaja peaks hoolikalt tundma õppima oma õpilaste meelelaadi ja iseloomu, et ta suudaks kohandada oma õpetamise vastavalt nende konkreetsetele vajadustele.“ (Ellen G. White, „Nõuandeid vanematele, õpetajatele ja õpilastele“, orig lk 231) Selline aktsepteerimine ja jagamine eeldab väga kõrget usaldustaset. Usaldus tuleb hingamispäevakooli klassi siis, kui inimesed õpivad üksteist tundma ja armastama. Ja sellele aitab kaasa see, kui klassi liikmetel on võmalik oma arusaamu Piiblist jagada.
Sisule keskenduv õpetaja ütleb: „Ma olen siin selleks, et anda edasi teavet. Me peame iga hinnaga selle õpetüki läbi võtma. Ma pean järgmise 30 minuti jooksul jagama nii paljusid piiblitekste ja tsitaate kui võimalik.“ Õpetaja, kelle õpetamismeetod on inimeste-kesksem, küsib endalt: „Kuidas saab selle nädala õppetükk Carolit, Tomi ja Jimi aidata?“
Hooliva hingamispäevakooli klassi liikmed austavad üksteise arvamusi, ükskõik kui kummalised need võivad tunduda. Kui lihtne on tunda vastumeelsust „kitsarinnalise mõtteviisi“ või „liberaalsete vaadete“ vastu. Kui lihtsalt käib meil inimeste sildistamine. Kui lihtne on teiste üle kohut mõista. Hoolivad inimesed aktsepteerivad üksteist isegi siis, kui nad jäävad eriarvamusele.
Me jagame klassis hoolivat suhtumist, kui me kuulame üksteist ära. Meie üksindus ja haigetsaamised muudavad meid tihti enda-keskseks. Me ei hooli teistest nii palju, kui me hoolime iseendast. Minu jaoks tähendab kellegi teise tõeline, südamega ärakuulamine tõsist pingutust.
Õpetajate jaoks on õpilaste ärakuulamine väga raske. Paljud õpetajad küsivad huvitavaid küsimusi, kuid vastavad neile ise, andmata kellelegi aega vastuse peale mõelda. Keskmine aeg, mis jääb küsimuse esitamise ja vastamise vahele õpetaja poolt, on üks sekund! Me peame õppima vaikusega toime tulema. „Tark õpetaja püüab välja tuua õpilase võimeid ja suutlikkust, selle asemel et pidevalt instruktsioone jagada.“ („Nõuandeid hingamispäevakooli tööks“, orig lk 166)
Teine viis, kuidas klassi liikmed saavad üles näidata hoolivust, on sõna võttes. Tavaliselt täidab 25 protsenti klassi liikmetest 90 protsenti vestluse ajast. Mõned inimesed on loomu poolest sõnakamad kui teised, kuid mitte keegi ei ole üksinda sama tark kui kogu klass kokku.
Hingamispäevakool on palju rikkam, kui igaüks annab oma panuse. Vestlus toob kokku suure hulga informatsiooni, arvamusi, suhtumisi ja oskuseid. Täiskasvanud võiksid üksteisega jagada oma rikkalikku elukogemust. Grupi lahendused on tavaliselt palju paremad kui üksikisiku lahendused – isegi paremad kui õpetaja lahendused. Olen tihti olnud hämmastuses, nähes klassi mõtte sügavust.
Jeesus tõi inimesi esile
Jeesus elavdas vestlust. „Mida sa arvad?“ oli üks Tema lemmikküsimustest, üks neist viisidest, kuidas inimesi esile tuua. Klassi liige, kes kõhkleb, vaikib ja kes keeldub oma kogemusi ning mõtteid jagamast, võib vastu seista Püha Vaimu mõjutusele. Sinu mõtted ja kogemused võivad olla just see, mida mõni õde või vend sinu klassis vajab.
Hingamispäevakooli klass on jagamise ja hoolimise paik. Me kõik oleme inimlikud, haavatavad. Kui me jagame oma kristlikku kogemust, selle rõõme ja pettumusi, jagame niiviisi oma inimlikkust ja näitame, et me tõepoolest hoolime teistest klassi liikmetest. Usaldus sünnitab usaldust. Kui mina klassi õpetajana võin öelda: „Minu probleem on...“, siis võtavad ka klassi liikmed oma maski eest ning saavad olla üksteise vastu ausamad ning avatumad. Morton T. Kelsey ütleb oma raamatus „Hoolimine“: „Jumala häälele avanemine ja hoolivuse põhimõtete rakendamine võib muuta ükskõik millise grupi vaimulikku kliimat ja moraalset õhkkonda.“
Ellen White kirjeldab parimat õppimist niimoodi: „Meie koolid peaksid olema perekondlikud koolid, kus iga õpilane saab oma õpetajatelt erilist abi samamoodi, nagu pereliikmed saavad abi oma kodus. Õrnust, sümpaatiat, ühtsust ja armastust tuleb hinnata.“ („Tunnistused“, 6. köide, orig lk 152) Kui erinev on see paljudest klassidest, kus Piiblit õpetatakse abstraktselt ja formaalselt, eraldades õpetamine ja õppimine igapäevase elu tegelikkusest.
Õpetamise kõige olulisem aspekt on armastavad suhted. Mina usun, et suurem osa hingamispäevakooli klassist eemale jäämise põhjuseid on seotud inimestevahelise kaugusega. „Kui sa tahad nende südant mõjutada usulise tõega, pead võitma nende usalduse.“ („Kristliku hariduse alused“, orig lk 68)
Mõned minutid hoolimise väljanäitamiseks, jagamiseks ja palveks iga hingamispäevakooli tunni alguses aitab luua õppimiskeskset atmosfääri ja muudab klassi perekondlikuks. Sellises klassis ei ole võõraid, ei ole maske, ei ole eraldavaid vaheseinu. Õppijad võivad tänu usaldusele olla üksteisega avatud ning ausad. Ja usaldus rajab teed sügavamate tunnete jagamisele. Sellises klassis on alati elav arutelu, sest kõik tunnevad end vabalt.
Hooliv hingamispäevakool saab võimalikuks, kui õpetaja ja õpilased palvetavad hoolivuse pärast ning praktiseerivad seda.
In English