Mis on ühist väljenditel kolmainsus ja kolmeinglikuulutus? Terane lugeja vastaks hetkega: mõlemad algavad numbriga kolm. See on loomulikult hea ja õige vastus, kuid ilmselt teab lugeja sellist vastust andes, et vaevalt küsija just seda silmas pidas. Nii et lähme uuele ringile: mis on ühist...?
Kindlasti võib leida mitu vastust, kuid küsija jaoks on huvitav tõdemus, et kumbagi väljendit ei ole Piiblis kasutatud. Mõlemad on tuletatud Piiblis sisalduvast: esimene – kristliku kiriku algussajanditel, teine – sama skaala lõpupoole. Kolmeinglikuulutus on adventistliku taustaga väljend. See on adventkirikus aegade jooksul nii omaks võetud, et on muutunud lausa meie identiteedi osaks.
„Adventkirik kuulutab kolmeinglikuulutust!“ Oleme seda kuulnud oma usurännaku kestel lugematuid kordi. See on meie jaoks nii enesestmõistetav. Kuid kas me oleme kordki oma veendumuse objekti – kolmeinglikuulutuse – kohta endalt küsinud: kas minu arusaamine sellest on sajaprotsendiliselt tõene? Kas on võimalik, et tegeledes pidevalt kolmeinglikuulutuse kuulutamisega, on aja jookul ka meie arusaamades midagi nihkunud? Või veelgi raskem – me pole seda teemat tervikuna lõpuni mõistnudki?
Mis on kolmeinglikuulutus? Seda väljendit on adventkoguduses käsitletud mitmel tasandil. Lähenedes üldiselt üksikule: 1) Seda väljendit võib kasutada kogu adventkoguduse õpetuse kohta – kõik, mida me õpetame, ongi kolmeinglikuulutus. 2) Kitsamas tähenduses on see õpetuste kompleks, mis kasvab välja Ilm 14:6–12 teksti avamisest ja tõlgendamisest. See sisaldab mitmeid teemasid nagu hingamispäev, loomine, Jumala kohus, kiriku eemaldumine Piiblist keskajal, õpetus metsalisest jne. 3) Algselt on see lihtsalt konkreetne lõik Piibli viimasest raamatust – Johannese Ilmutusest.
Kõigi kolme tasandiga nõustumine ei tohiks olla raske. Siiski tundub esimene vaatenurk olevat mõne jaoks problemaatiline, sest kui tõstatada küsimus „Kas teie koguduses kolmeinglikuulutust kuulutatakse?“, siis eeldab selline rõhuasetus juba iseenesest tõika, et kogu koguduse õpetus ei ole kolmeinglikuulutus, vaid see on midagi spetsiifilist.
Antud küsimuse kontekstis oleks vajalik esmalt selgeks teha, mida selle mõiste all üldse mõeldakse. Ja selleks ei piisa üksnes tekstist Ilmutuse 14:6–12, teemat tuleb käsitleda laiemast kontekstist lähtuvalt. Mõistmaks, mida tähendab see sõnum kolmelt inglilt, vaatleme sõnumi tausta – tekstilõike enne ja pärast kolmeinglikuulutust.
Ilmutuse 14:1–5
Siin on juttu sümboolsest 144 000-st. Mis neid iseloomustab? Tekst ütleb, et nad on „koos temaga“ – koos Kristusega. Need on inimesed, kes on väga lähedastes sidemetes oma Päästjaga. Nende otsaesisele on kirjutatud „tema nimi“. Nimi sümboliseerib iseloomu. Kristuse nimi otsaesisel kõneleb sellest, et 144 000 peegeldavad oma iseloomult Kristust. Niisiis algab Ilmutuse 14. peatükk keskse mõttega väga lähedastest osaduslikest suhetest oma Issandaga ja sellest, milleni see osadus neid viib.
Kolmanda salmi võtmefraasiks on „uus laul“. On huvitav tõdeda, kuidas Piibel ennast ise tõlgendab. Selleks tuleb meil üles leida teised piiblitekstid, kus räägitakse samuti „uuest laulust“. Tsiteerin neist kahte. Psalm 40:2–4: „Ma ootasin Issandat suure ootusega: ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud. Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale. Paljud näevad seda ja hakkavad kartma ja lootma Issanda peale.“
Teine tekst on Psalm 98:1–3: „Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid: tema parem käsi ja tema püha käsivars on toonud temale võidu! Issand on andnud teada oma pääste, tema on ilmutanud oma õigust paganate silme ees. Ta on tuletanud meelde oma heldust ja oma ustavust Iisraeli soo vastu; kõik ilmamaa otsad on näinud meie Jumala päästet.“
Huvitav tõsiasi selle väljendi kohta on, et iga kord, kui Piiblis räägitakse uuest laulust, on see laul vastuseks Jumala päästvale tegevusele. Kui me oleme kord Uues Jeruusalemmas, siis inspireerib jumalik pääste ka meid laulma uut laulu.
Kolme ingli sõnumi raamid
Ilmutuse 14. peatükk algab sõnumiga osaduslikest suhetest Jeesuse Kristusega ja päästest, mille me omandame Tema läbi. Millega see peatükk aga lõpeb? Viimased seitse salmi kirjeldavad Kristuse tagasitulekut siia maailma, mis tähendab meie kõigi lõplikku päästmist patust ja surma võimust.
Seega asetavad peatüki esimesed ja viimased salmid kolme ingli sõnumi päästmise raamidesse. On loogiline järeldada, et ka sõnum ise peab sellisel juhul kandma mõtet päästest. Seda tõsiasja rõhutab ka 6. salm, kust leiame kaks mõistet, mida kasutatakse kolme ingli sõnumi kohta: 1) igavene evangeelium. Mis on evangeelium? Lihtne küsimus, kas pole? See on rõõmusõnum Jeesusest, kes on oma elu ohverdanud meie päästmiseks. 2) Armuõpetus. Kolmeinglikuulutus on armuõpetus. Kas see on õpetus kohtust, mille ees me peaksime värisema? Ei! See on õpetus Jumala armust, mida Ta tahab kinkida sulle ja mulle. Prohvet Taaniel räägib oma raamatu 7. peatükis Jumala kohtust. Seal on algkeeles tekst, mis ütleb, et „kohut mõistetakse pühade kasuks“. Kohus vabastab, kohus päästab. Kohtu peamine eesmärk ei olegi karistada ja kohta kätte näidata, vaid päästa.
Ilmutuse 14:6–12
Tausta kõrval heidame pilgu ka kolme ingli sõnumile endale: Ilmutuse 14:6–12. See on tekst, mida ei tohiks kunagi käsitleda põhimõttel meie ja nemad. See ei ole sõnum, mis oleks suunatud üksnes mittekoguduseliikmetele. Kui me kutsume inimesi üles pühitsema hingamispäevana nädala seitsmendat päeva – Piibli järgi laupäeva –, siis töövaba päeva harrastamine sel päeval peab jõudma hingamiseni Kristuses. See on eelkõige vaimulik päev, eriline osadusepäev Kristusega. Ilma selleta pole hingamispäeval seda tähendust, mida Jumal sellele on omistanud.
Jumala kummardamine Loojana ei tähenda üksnes ajaloolist kreatsionismi. See kõneleb meile ka Jumala loovast tegevusest täna – pühitsusprotsessist sinu ja minu elus, mis ei saa toimuda ilma Jumala loova väeta. Baabüloni ei maksa otsida üksnes religioossest segadikust religioosses maailmas, samuti metsalise puhul pöörata alati oma pilku Vahemere kallaste poole.
Kolmeinglikuulutus on Jumala viimane sõnum ka igale adventusklikule isiklikult. Seda teemat on väga hästi käsitlenud ligi 30 aastat tagasi Morris Venden, kelle sulest on ilmunud mitu head raamatut. Raamatus „Adventusu sambad“ on ta kolmeinglikuulutusele pühendanud pika peatüki, lahates seda kuulutust just isiklikust aspektist, mis kannab sõnumit ka adventuskliku jaoks.
Inglite sõnumi vaimulik tõlgendus
Venden rõhutab vajadust anda ajaloolise tõlgenduse kõrval isegi suurem tähendus vaimulikule tõlgendusele. Selle keskmes on Jumala töö inimese juures, et päästa teda iseenda surmavast haardest. Alates pattulangemisest Eedenis on inimese tähelepanu fookuses tema ise. Inimesele on omane kummardada iseennast rohkem kui Jumalat. Enesearmastus selle halvemas tähenduses valitseb inimest sünnist alates. Mina, mina ja veel kord mina... Egoismil on kalduvus tungida ka vaimulikku sfääri: mina tean rohkem, minul on tõde, mina olen püha. Me loeme Jeesuse sõnu variseride kohta Matteuse evangeeliumi 23. peatükist ja vangutame pead. Samas on meil endil kalduvus korrata nende vigu.
Seetõttu pöördub esimene ingel meie poole ja kutsub üles kummardama Jumalat, mitte iseennast. Ingel kutsub meid pühenduma Kristusele nii, et Tema loov vägi saaks meid muuta. Teine ingel kannab mõneti analoogilist sõnumit. Baabülon viitab veeuputusjärgsele rahvale, kes oli minetanud usalduse Jumala vastu ja püüdis ise ennast päästa kõrget torni ehitades. „Teeme endile nime!“ kõlas nende üleskutse. Meie oht on toetuda oma vaimulikule kuuluvusele Jumala lõpuaja rahva hulka ja tõestada kogu maailmale, et me saame nii pühaks, et võime mingi aja elada ilma Kristuse armuta. Kas see pole mitte toetumine iseendale ja Jeeuse sõnade „Ilma minuta ei või teie midagi teha“ unustamine?
Kolmanda ingli sõnum hoiatab metsalise kummardamise eest. Venden rõhutab, et metsaline on süsteem, mis toetub pääsemisele oma tegude läbi. Ja kui õpetus õigusest usu läbi on kolmanda ingli olulisim sõnum, siis kutsub see meid päästmisel toetuma mitte iseendale, vaid Jeesus Kristusele. Kogu kolmeinglikuulutuse kese on sisuliselt kahes viimases sõnas – „Jeesuse usk“ või „usk Jeesusesse“.
Nii et kogu sõnumi taust ja ka sõnum ise keskendub päästele läbi meie Issanda Jeesuse Kristuse. See kutsub meid üles kogu südamega Temale pühenduma ja päevast päeva otsima isiklikku osaduslikku suhet Temaga – meie Issandaga. Sest selle päikese all pole antud ühtegi teist nime, kelles meil oleks pääsemine.
Seega – kui pastor peab talvekuudel jutluste sarja, mille ta pühendab Kristuse õiguse teemale, siis kordagi metsalist mainimata võib ta ometi kõneleda kõige olulisemast osast kolmanda ingli sõnumist, kõige olulisemast osast kogu kolmeinglikuulutusest! Kui pastor jutlustab kogu aasta Jeesuse Kristuse maise elurännaku lugu, siis on ka see kolmeinglikuulutus, sest see aitab paremini näha ja mõista meie Issandat ning süvendada tõelist osadussuhet Temaga.
Lõpetuseks: teinekord on hea endalt uuesti üle küsida: mis on see meile usaldatud kolme ingli sõnum? Kas ma mõistan seda sama avaralt, nagu Piibel seda käsitleb? Kas minu arusaam sellest sõnumist on positiivne ja päästev või tumedates toonides ja hirmuga segatud?
Piibellik kolmeinglikuulutus toob meid alandlikult Päästja risti alla ja paneb meid oma südames laulma uut laulu Temale, kes on meid loonud ja lunastanud. Uut laulu Tallele, kes on tapetud ja on „väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja võimu ja au ja kirkust ja õnnistust!“ (Ilm 5:12)
Kasutatud kirjandus:
- William Barclay „The Revelation of John“
- Daniells, „Kristus – meie õigus“
- Morris Venden „Adventusu sambad“
In English