Majas, kus asuvad minu tööruumid, on välja töötatud eriline ustesüsteem. Igast uksest välja saamine ei ole probleem. Sisse saamiseks on vaja aga isiklikku uksekaarti. Iga töötaja uksekaart avab vaid tema kontori ning ühisruumide uksi.
Ühel tavalisel päeval läks mul tööl kauem ning jäin viimasena majja. Umbes poole kuue ajal hakkasin juba koju minema, kui tundsin, et tahan enne juua. Kiiresti läksin uksest välja, kontori uks sulgus ja ... Minu uksekaart jäi kontorisse. Ma ei saanud ei kööki ega oma kontorisse, kus olid lisaks uksekaardile ka minu telefon, rahakott bussisõidukaardiga, koduvõtmed ja kõik muu. Mul ei jäänud muud üle, kui oodata meie koristajat, kellel on üldvõti. Natuke üle poole tunni ootamist ei ole just kõige suurem õnnetus, küll võib aga mõne suletud ukse taha jäämine tekitada väga palju ebameeldivust.
Pärast Jeesuse ülestõusmist olid apostlid need, kes jätkasid Tema missiooni maa peal. Nende käe läbi sündis palju tunnustähti ja imetegusid (Ap 5:12). Aga ülempreester ja kõik ta kaaslased muutusid kadedaks ning panid nad üldvanglasse (Ap 5:17,18).
Ühes vanglakongis viibijatest võib üks vaadata välja ja näha pimedust ning teine vaadata samast aknast välja ja näha tähti. Nii on ka meie igapäevaeluga. Samad raskused näivad kergemad, kui vaatame neile koos Jumalaga. Samad uksed ja võimalused võivad koos Jumalaga näida avatumad.
Nii oli ka apostlite jaoks. Issanda ingel avas öösel vangimaja uksed, viis nad välja ja ütles: „Minge, seiske ja kõnelge rahvale pühakojas kõik selle elu sõnad! “ (Ap 5:19,20) Jumal võib meile nii otseses kui kaudses mõttes avada uksed, mis ilma Temata oleksid meie ees suletud.
Hiljuti aga mõistsin, et Jumal võib meie jaoks ka mõne ukse sulgeda. Lähme ajas tagasi Apostlite tegude raamatu juurest enneveeuputusaegsesse maailma. Kui Jumal nägi, et inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad, tahtis ta kogu loodu maa pealt kaotada. Kuid oli keegi, kes leidis Issanda silmis armu. See oli Noa (1Ms 6:5–8).
Jumala käsul ehitas Noa endale täpsete juhiste järgi laeva. Ta viis laeva kõigist elavaist olendeist, kõigest lihast, igast liigist kaks, et nad koos temaga jääksid elama (1Ms 6:19). Kui laev ja kõik, kes laeva pidid minema, valmis olid, „Issand sulges ukse tema tagant“ (1Ms 7:16). See uks, mille Jumal Noa jaoks sulges, päästis Noa ja tema pere. Selle suletud ukse taga ihkasid olla need, kes jäid väljapoole. See suletud uks oli hoopis metafoor päästest ja lootusest.
Nii nagu on erinevates piiblilugudes, on ka meie elus. Mõned uksed on mõeldud avamiseks, mõned tuleb hoopis sulgeda. Meie ülesandeks on aru saada Jumala tahtest, et laseksime Temal juhtida end just õige ukse ja võimaluse juurde. Sest Temaga oskame avada õigeid uksi ja sulgeda valesid. Tema on ka see, kes annab kindlust ja lohutust sulgeda mõni meile oluline uks, sest järgmise taga võib olla midagi enamat.
Kuid selle kõige juures ei tohi me unustada seda ust, mis Tema meile avas ja avatuks on jätnud. Ilmutuse raamatus, läkituses Fileadelfia kogudusele, on öeldud: „Ennäe, ma avasin su ees ukse, mida ükski ei suuda lukustada.“ (Ilm 3:8) Selle ukse all on mõeldud võimalust kuulutada evangeeliumi, teha misjonitööd ja heategevust Tema nimes. Seda sama metafoori kasutas Paulus korduvalt oma misjonireiside kohta. Esimeses kirjas korintlastele ütles ta: „Efesosse jään ma aga nelipühani, sest mulle on siin avanenud uks suureks ja tõhusaks tööks.“ (1Kr 16:8,9) Kui mõnikord jätamegi mõne ukse suletuks või otsustame mõnda ust mitte avada, siis ärgem jätkem sisse astumast sellest uksest, mis annab võimaluse teha Jumala tööd.
In English