Noortelaager 2005

Asi algas reedel ehk siis 15-ndal ja lõppes pühapäeval 17-ndal. Ja nüüd siis kõigest sellest, mis sinna vahepeale jäi…

Reede õhtul oli siis ikka avamine, mis lükkus rohkem hilisema peale, kuna rahvast oli veel vähe ja tuli juurde. Kui siis lõpuks oli inimesi rohkem kogunenud, siis alustati pidulikult ning pärast seda hakkas rääkima meile üks rajaleidjate juht Portugalist. Tutvustas oma maa 5 erinevat kaelarätti ning rääkis rajaleidmise sisust, mida mingi värv ja sümbol meie embleemil tähendab ja siis veel, kuidas sealsed rajaleidjad tunnustust teenivad. Päris huvitav oli kuulata. Ja siinkohal saan ikka ära mainida, et need rajaleidjad, kes on juba üle 16 ja mõtlevad, et ega nemad on nii suured, et ei kuulu enam rajaleidjatesse… mis siis, kui need esimesed klassid läbi saavad. Aga ega see siis kaugeltki ära ei lõppe. Õppimine läheb veelgi huvitavamaks. =) nii. Ja siis oligi reedeks kõik. Kes soovis, see võis magama minna ning kellel und veel polnud sai lihtsalt juttu ajada ning lõkke ääres laulda. Öösel lõbustasid ennast seal trummide taga kohalikud unetud. Kellel aga kõva uni oli, see ei kuulnud midagi.

Laupäeva hommikul oli vara-tõusjaid päris palju, sest päike paistis otse telgi peale ja ajas selle kuumaks ning magamine läks kohe raskeks. Kell 10.00 algas piiblitund ja lastetund ning kell 11.00 jutlus, mille pidas Ivo Käsk. Kella kahe ajal toimus üks äraütlemata vahva sündmus. Nimelt ristiti Silva Suurküla. Kohe maru hea meel tema pärast. Tseremoonia oli lihtsalt nii ilus ja „puhas”. Kell 15.00 algasid Workshopid. Oli kohe mitu erinevat kota, kuhu võis minna ja ma usun, et igas oli huvitav. Mina ise käisin Viktor Nõmmiku rühmas, kus me õppisime, kuidas toimida erinevates situatsioonides. Sai kohe targemaks. Kell 18.00 räägiti meile uue koguduse loomisest ning kell 20.00 toimus luulekava. Viimane oli Moosesest ning oli ka mõtlemapanev. Kui see ka läbi sai, siis lauldi palju ja kes ei soovinud seda teha, see sai lihtsalt juttu ajada. Kui päike hakkas loojuma, siis tegime suure ringi ning laulsime „Õhtupäikest” (mis sest, et vihma tibutas ja taevas oli pilvine) ja saatsime rahupäeva koos välja. Kell 24.00 algas öömäng. Kes ei kartnud pimedust ja suutis ka vastu panna märjale metsale, see viidi autoga paar kilomeetri eemale, kus mäng pidi algama. Võistlejad pidid võtma paaridesse ning paari peale pidi olema ka taskulamp. Iga paar pidi veeretama 2 täringut ning nendest saadud numbri pidid nad metsas üles otsima. Nimelt rippusid teatud alal puude küljes helikuriribaga sildikesed, kus ühel pool oli number, mida siis otsiti ning teisel pool oli nii sõnade kui ka numbrite kood, mille pidi meelde jätma ja auto juures ära ütlema. Kui kood vastatud, siis sai uuesti veeretada ja läksid juba uut numbrit metsa otsima. Numbreid oli kuni 50-ni ja mäng käis, kuni läks „lõhki”. Päris huvitav oli. Tagasi tulles olid mõned väsinud ja osad hoopis väge täis. Iga üks vaatas siis ise, mis teha soovis. Kas tuttu või jäi üles. Pühapäeval oli hommikul hommikupalvus ning siis pidanuks algama sokitennise turniir, aga suurt vaimustust sellel aastal polnudki. Maha tõmmati siis kaks kasti ja hakati mängima rahvaste palli. Omamoodi ka põnev. Kellele see huvi ei pakkunud, see mässas vees ja kõigil oli lõbus olla. Kella kolme ajal oli laagri ametlik lõpetamine. Selleks ajaks olid enamus küll ära läinud, kuid oli ka neid, kellega lõpetada sai. =) ja siis algas kodutee.
Tulge järgmine aasta ikka jälle!!!