Kommentaar: Ma tunnen su Isa

Üks rõõme olla ja töötada siin, St. Louisis, ajakirjanikuna on kanda märki. Erepunane märk, kirjaga “PRESS” on minu piletiks paljudesse kohtadesse Edward Jones Domes ja Ameerika keskuses.

Ärge saage minust valesti aru – turvameeskond on tasemel. Kui sul ei ole lisaks punasele märgile ka rohelist märki, siis sa ei pääse kõikjale. Ja ka rohelisel märgil peavad õiged tähed olema – ligipääs paljudesse piirkondadesse on valikuline – ilma õigete tähdeteta uksest sisse ei pääse.

Igatahes minu märkidel on õiged tähed ja mul on pressimärk. Pressimärk on eriline, kuna see annab sulle õiguse inimestega rääkida. Ma tean, et inimestega võib igal juhul rääkida – paljud teevad seda, kuid pressimärk annab õiguse olla ... pisut pealetükkiv.

Mõned päevad tagasi seisin peasissekäigu lähedal ja kogusin “vox populi-t” loo jaoks, mida ma kirjutasin. (Vox Populi tähendab “rahva hääl”)

Tehnika on lihtne: vali välja keegi, kes võiks rääkida sinuga samat keelt (minu puhul inglise keelt); ning kes paistab mitte väga kiirustavat. Asi ei ole siiski liialt lihtne, kuna vox populi peab olema esinduslik – valikus peab olema tasakaal vanuste, sugude, rasside jms. vahel.

Konkreetsel juhul otsisin kedagi Aafrikast. Tänasin õnne, et kõigil külalistel ja delegaatidel olid rinnas märgid, mis märkisid regiooni, kust nad pärit olid, ning peatselt märkasin sõnu, mida ma olin otsnud - “Lääne-Kesk Aafrika Divisjon”.

“Tervist,” ütlesin ma. “Kas ma võin teile paar küsimust esitada?”

“Ma tunnen su isa,” tuli vastuseks.

Siinkohal pean ma selgitama: Kui sa kuulud adventkoguduse perekonda, siis tunned sa suurt hulka inimesi. Kui sa oled koguduse tööline, siis tunned veelgi rohkem inimesi. Koguduse töölisena, kes oli juhtumisi pastori poeg tundsin ma paljusid inimesi ja veelgi rohkemad tundsid mind. Märkimisväärne oli siiski see, et mees, kellega ma rääkisin (John Nengel), oli mu isa tundnud 40 aastat tagasi. See oli välk minevikust.

Lapsena elasin Ida-Nigeerias, kus mu isa õpetas adventkoolis ja teenis kohaliku koguduse pastorina. John, praegu Dr. John Nengel, ajalooprofessor Jos'i ülikoolis oli olnud üks minu isa õpilastest. 40 aastat hiljem mäletas ta oma õpetajat ikka veel, ning mäletas ka seda, et tal oli kaks väikest poega.

See ei ole uudislugu. Selliseid juhtumisi tuleb siin, St. Louisis, kuhu on üle maailma adventiste kokku sõitnud, et kohtuda vanade tuttavatega, ikka ette. Tuleb lihtsalt seista ja vaadata – üllatushüüded, soojad embused ja aktiivsed jutuajamised.

Kui veel kauem seista, siis näeb ka neid, kes eksivad. Kas sa ei elanud 1960. Kanadas? - Ei, ma arvan, et mitte. - Kas sinu venna nimi ei olnud Richard? - Kahjuks mitte, minu vend on Bill. - Vabandust, ma ilmselt ajasin teid kellegagi segi.

Koguduses ei ole pettumust. Me nimetame endid vendadeks ja õdedeks, ning asja silub ära üks lause: Tegelikult tunnen ma su Isa.