Ühe rajaleidja päevik

Esmaspäev

Esmaspäeval, kell 18.00 oli avamine. Iga linn pidi ennast tutvustama. Väga huvitav tutvustus oli Tartul, kes esitas tsirkuseetenduse. Direktor Aldar Mihhailovitš Nõmmikovitš tutvustas loomi, akrobaate, klouni ja zonglööre oma tsirkuses. Loomadest olid kahjuks kohal ainult kaks lõvi, keda (nagu varsti selgus) polnud keegi taltsutanud, sest nad möirgasid ja püüdsid tsirkusedirektorit rünnata. Taltsutajad said nad siiski oma kohtadele tirida, et lavale pääseks järgmine linn.

Meeldejääva tutvustuse korraldas ka Võru. Sealsed rajaleidjad näitasid moeshow'd. Esindatud olid ööhäire mood, orienteerumismood, maastikumängu mood, Kanaari saarte mood jms. Mõnedes tutvustustes öeldi ainult nimed. Kõige lõpuks laulis rajaleidjate laagri jaoks Inglismaalt kohale sõitnud Sean koos kahe tüdruku, Lisa ja Tessaga. Kell 20.00 algas vaba aeg.

Selle aja jooksul jõudsid hilinejad telke üles panna ja valmistuda õhupalliralliks, mis algas tund aega hiljem. Selle jaoks moodustati kuus võistkonda. Võistkondadele pandi autode nimed. Iga võistkond valis enda hulgast kapteni, kaks pilooti, kandjad ja mehaanikud. Esimeses voorus pidid kandjad viima õhupalli hoidva piloodi punktist A punkti B. Võistluse tegi keeruliseks see, et õhupalli ei tohtinud kätega puudutada ja katki teha. Kui kõik võistkonnad olid jälle stardis, algas teine voor, kus osalesid ainult mehaanikud. Õhupalli pidi kaikaga lükkama mööda sama rada, kus olid käinud piloot ja kandjad. Tagasi pidi pall lükkama jalaga. Siin lendasid põõsasse mitme võistkonna õhupallid. Olid veel voorud, kus õhupalli kandsid kaks või rohkem mehaanikut, seljad koos. Viimases voorus läbiti õhupallidest takistusrada. Ega ka see kerge polnud. Eriti veel sellepärast, et võistluse lõpus hakkas sadama vihma. Õnneks ei olnud sadu eriti suur ja katki läksid ainult vähesed õhupallid. Õhtu lõppes lauluga „Jeesuse armastus voolab üle“ ja palvega. Natuke aega peale seda algas öörahu.

Teisipäev

Äratus oli kell 7.45 ja peale seda tuli metsas hommikvõimlemine, millest paljud osa ei võtnud. Siis olid hommikupalvus ja hommikusöök. Pärast veel piiblitund, kus räägiti Elieserist ja Rebekast. Jutu mõte oli selles, et kui me tahame mingisugust muutust paremuse poole oma ellu, peaksime alati, kui meilt midagi palutakse, tegema natuke rohkem nagu Rebeka. Kui Elieser palus, et Rebeka annaks talle juua, said juua ka tema kaamelid. Selle kohta esitati väike näidend.

Siis algas laagrilinnakute ehitamine. Iga linn oli väga tubli. Tehti valmis laagrimööblit ja kunstilisi väravaid, lillekompositsioone ja aedu linnaku ümber. Kõik tahtsid, et nende laagrilinnak oleks kõige ilusam. Paljud ei jõudnud isegi lõunasöögile minna. Peale lõunasööki oli küll aega linnakut viimistleda ja tegelikult oli ehitamiseks aega peaaegu terve nädal, aga mõnel pool kestis ehitamine öörahuni.

Vahepeal said vabatahtlikud käia orienteerumise kiirkursusel, sest järgmisel päeval pidi tulema orienteerumine. Kell 19.00 oli õhtusöök ja tund aega hiljem vaba aeg.

Pärast seda olid kõik oodatud suurde telki, sest Võru esitas näidendi kuningast, kes oma alamaid pulma kutsus, aga näidend oli muudetud tänapäevasemaks. Kui kuningas kõigile autoga järgi tuli, istusid kutsutud oma tegevuse juures, ega tahtnud isegi siis minna, kui nende hulgas hakkas surm ringi jalutama ja lendasid suitsupommid. Näidendi lõppedes lauldi ja siis oli vaba aega kella üheteistkümneni, millal algas öörahu.

Kolmapäev

Nagu tavaliselt ikka, oli äratus kell 7.45, aga mõned ärkasid juba enne õiget aega. Need, kes seda tegid, võisid kuulda, kuidas juhendajad rääkisid ööhäirest, mis pidi toimuma sellel ööl. Siis joosti jälle metsa hommikuvõimlemisele. Seekord oli puudujaid vähem. Peale hommikuvõimlemist võeti nõud ja mindi hommikupalvusele. Seal üritasid peaaegu kõik leida endale paremad kohad, et söögijärjekorras esimesed olla. Hommikusöögi järel oli piiblitund, kus räägiti Joosuast ja tema kangelastegudest.

Ja siis algas orienteerumine. Võistlejad läksid minutiliste vaheaegadega rajale. Alguses oli raske joosta, sest alles oli sadanud vihma ja mets oli märg, aga varsti hakkas päike paistma. Ega rajad kerged polnud. Seal oli ronimist, üle jõgede minemist ja isegi sohu võis raskemal rajal sattuda. Tuju oli siiski veel päris hea, aga rõõmus meel kadus ruttu, sest hakkas jälle sadama ja seekord lausa paduvihma! Läbimärjad orienteerujad olid metsast tulles väga väsinud. Tagasi saime sõita Taavi auto pagašnikus.

Ka lõunasöögile jõuti hiljem kui tavaliselt. Sadu kestis kaua aega, aga võistlusi ei jäetud ära sellegipoolest. Päevaplaanist võis lugeda, et kavas on sõlmetegemine, piiblisalmide vastamine, lõkketegemine ja orienteerumine. Arvasin, et viimasele võistlusele ei lähe keegi, aga päris kiiresti tuli välja, et tegu on orienteerumiskaardist tehtud puslega. Siis oli osavõtjaid veel rohkem kui teistel võistlustel. Võistluste ajal jäi ka vihm üle.

Siis tulidki õhtusöök ja Haapsalu näidend rikkast naftabossist, kellel oli palju lapsi. Kaks lemmiklast olid kodus, aga ülejäänud sõitsid mööda maailma ringi ja korraldasid turneesid. Ühele enda lemmiklapsele oli isa kinkinud kalanahast kuue. Kui vanemad lapsed liiga kaua ära olid, hakkas isa muretsema ja saatis poja, kellele ta oli kalanahast kuue kinkinud, helikopteriga teisi poegi otsima. Teised olid vahepeal jõudnud Tuneesiasse. Seal jõudiski nende vend neile järele. Kahjuks arvati, et isa oli ta saatnud nende peale kaebama ja müüsid ta kohalikele maha. Isale ütlesid nad, et see vend suri autoõnnetusse. Näidend lõppes siiski õnnelikult. Poiss viidi kaugele põhjamaale, kus temast sai Eesti peaminister. Oli kohe selge, et lugu rääkis Joosepist. See oli üks toredamaid näidendeid, mida ma olen näinud.

Neljapäev

Hommikul ärkasid mõned üles natuke pettunult, sest ööhäire oli ära jäänud. Tegelikult said kõik aru, et see oli sellepärast et eile oli sadanud vihma ja mets oli väga märg. Loodeti, et äkki toimub see sellel öösel. Hakati hommikvõimlemiseks metsa minema, aga seal oli hilinejate jaoks valmis üllatus: kõigepealt pidid nad tegema kätekõverdusi, siis venitusharjutusi ja lõpuks toimus veel teatejooks. Kui see lõpuks läbi sai, jooksid kõik hommikpalvusele ja hommikusöögile, siis tuli piiblitund. Seal räägiti Taavetist ja sellest kui hea on olla julge ja kui tähtis on olla musikaalne.

Peale seda oli järg töökodade käes. Üks neist oli ratsutamine – minu lemmik. Valida sai kahe hobuse vahel. Kui kaks last olid kokku leppinud, kumb kumma hobusega sõidab, tehti metsa vahel üks ring ja hobuse selga ronisid järgmised lapsed.

Põnevad töökojad olid ka puutöö, kus sai teha puulusikaid, nuge ja pannilabidaid, teadus-ehk keemiatöökoda, kus tegime katseid. Kõige põnevam oli see, kuidas tehti joodasiinust, mis kuivades plahvatas. Kohal oli ka sepp, kelle juures sai taguda rauast ilusaid asju. Kõige maitsvam töökoda oli pannkoogiküpsetamine, kus saime kõhud täis süüa maitsvaid pannkooke, mida Birgitiga küpsetasime ja terveks neljapäevaks sai endale näod pähe, kui viitsisid piisavalt kaua oodata näomaalingu järjekorras.

Töökodade vahepeal oli lõunasöök. Pärast töökodasid oli õhtusöök ja vaba aeg. Siis esines Tallinn näidendiga „Halastaja samaarlane“. See õpetas meile, et peaksime alati aitama teisi, kes hädas on.

Paar tundi peale seda oleks pidanud algama öörahu, aga selle asemel puhuti hoopis kõvasti pasunat, mis tähendas, et algas ööhäire. Kõik magajad aeti telkidest välja. Suure telgi juures võeti ritta. 12.aastased ja nooremad pidid üles ajama Aldari, kes platsi ääres magas. Talle tehti kõdikuur, nii saadi ta üles. Vanemad jäid Kärdi juurde ja sealt saadeti nad öise maastikumängu rajale. Nooremad mängisid kahes grupis mängu, kus ühed olid indiaanlased ja teised valvurid. Indiaanlased pidid poole tunni jooksul valvurite tõkkest läbi hiilima. Esimest korda võitsid valvurid, aga teist korda indiaanlased. Seejärel saadeti kõik kiiresti magama.

Reede

Täna olid väga paljud väsinud ja jäid hommikuvõimlemisele hiljaks, sest öösel oli ju ööhäire. Pärast hommikuvõimlemist sõime ja siis oli piiblitund. Seekord räägiti seal Moosesest ja Mirjamist. Mõte oli selles, et me peaksime olema julged, kui on vaja teiste eest välja astuda.

Edasi läksime maastikumängule. Võistkonnad lasti 10 minutiliste vaheaegade järel rajale. Ülesanded olid väga naljakad ja põnevad. Kõigepealt pidi ujuma poini jões ja lugema ette sõlmed, mis olid seal kirjas. Kaldale jõudes pidi need ka ära tegema. Teine punkt oli laulmine, paberilipikute hulgast tõmmati üks laul ja veel üks lipik, millel oli kirjas mis stiilis seda laulda. Meile tuli laul „Põdra maja“ ja seda laulsime nagu ooperit. Ehitasime veel looma metsas leiduvast materjalist, tegime valmis kõige pikema riideketi – 27 meetrit. Kui riidekett valmis sai olime kõik aluspesu väel. Pidi veel ära lahendama salakirja, metsa alt leidsime üles ka sibula ja märkisime selle asukoha kaardile, andsime „vigastatud“ võistkonna liikmele esmaabi, tegime lõket ja ronisime üles nöörredelist.

Kui maastikumäng läbi sai läksime kõik tühjade kõhtudega lõunasöögile. Peale lõunasööki oli psühholoogi loeng, kus räägiti poiste ja tüdrukute ealistest iseärasustest. Jututeemaks tuli ka aids ja üks küsimus oli, kas ka sääskede kaudu levib AIDS, õnneks asi nii hull ei ole. Siis saime minna sauna, aga kui mina sinna jõudsin, oli soe vesi juba otsas ja pidin ennast pesema jões ujudes.

Peale õhtusööki oli vaba aeg ja siis jagati ka tublimatele diplomeid ja õhtupalves tänati ka möödaläinud nädala eest ja koos öörahuga algas hingamispäev.

Laupäev

Seekord oli äratus kell 8.00. ja hommikvõimlemist polnud. Kohe peale äratust olid hommikupalvus ja hommikusöök. Siis õppetükitund, mis toimus gruppides. Meie grupile võttis seda läbi Ivo, saime oma arvamusi öelda ja tund oli väga mõnus.

Pärast oli veel jutlus. Seal räägiti sellest, kelleks keegi tahab saada. Ja et kõigil on võimalus jõuda elus edasi, kui ta ise tööd teeb ja pingutab. Kuulasime ka juttu ühest kuulsast kristlasest ajukirurgist, kelle nimi oli Ben. Ta oli lahutanud esimesed siiami kaksikud ja teinud terveks väga paljud inimesed. Aga ta oli väiksena oma klassis kõige rumalam poiss. Lõpuks käskis ta ema temal ja ta vennal iga nädal läbi lugeda kaks raamatut ja teha neist kokkuvõte, selle asemel, et telekat vaadata. Siis ei tohtinud nad ka enne välja minna, kui neil olid kõik kodutööd tehtud ja telekast võisid nad päevas vaadata ainult kaks varem kokku lepitud saadet. Kuigi poistele see ei meeldinud, kuulasid nad sõna. Asi toimis. Seitsmendas klassis oli Ben klassi parim õpilane. Meile seletati, et millegi saamiseks peame me pingutama.

Jutluse lõpuks oli kohal juba väga palju külalisi. Koos läksid kõik lõunasöögile. Järjekord oli palju pikem, kui tavaliselt.

Peale lõunasööki oli mõõgadrill, mille võitis teist aastat järjest Heldi Kulp ja siis oli marssimise võistlus. Harjutatud oli juba enne mõõgadrilli. Suuremate vanuseklassis võitis Madli Vahtramäe ja väiksematel oli esikoht jagamisel Anna-Maria Toome ja Madis Ploompuu vahel.

Õhtul kogunesid kõik lipu juurde, kus lõpetati pidulikult laager ja öeldi tänusõnad. Eriti tänati Karinit, kes selle laagri korraldas. Jagati ka auhindu. Peale selle sai igaüks kaasa ühe poi, mida võis kasutada veel seljakotina.

Paljud laagerdajad läksid juba koju. Kohalejäänud võisid olla nii kaua üleval, kui tahtsid. Suurem osa ülevalolijatest istus laagriplatsi ääres, lõkke ümber. Seal grilliti leibu, lauldi ja mängiti kitarri. See õhtu oli väga tore.

Pühapäev

Hommikul olid enamus väga väsinud, eraldi pidime käima üles ajamas Sandrit, kes magas staabis.

Pakkisime loiult oma asjad kottidesse ja mahutasime ennast kuuekohalisse autosse üheteistkümnekesi. Lõpuks oli laagriplats tühi. Enne minekut lendasid laagri lõpu puhul õhku Sandri ja Kristjani viimased koerapommid.

Ja läbi see laager saigi – väga mõnus laager oli. Rajaleidjate laager on suve kõige mõnusam aeg ja jään ootama põnevusega järgmise aasta laagrit.

Rajaleidjad