See pilt on tehtud paarkümmend aastat tagasi Aafrikas, Sudaanis. Sõjafotograaf Kevin Carter pildistas väikelast, kes oli minemas toiduabipunkti poole, aga nõrkusest ja näljast sinna ei jõudnud. Lapse lähedal seisis raisakotkas, kes ootas tema surma. Pilt jõudis avalikkuse ette 26. märtsil 1993. Ameerika ühes tuntuimas ajalehes New York Times, kust see kulutulena üle maailma levis. Sajad inimesed võtsid ühendust New York Times’i toimetusega, et küsida, mis sai sellest väiksest tüdrukust pildil. Carter olevat vastanud, et jättis tüdruku sinna ja tema saatus on teadmata.
Avalikkuse poolt hakkas lendama kriitikanooli fotograafi poole. Temast maaliti pilt kui emotsioonitust jõhkradist, kes ei pannud oma fotoaparaati käest, et last aidata. Carter kirjeldas, et ta võttis pildi tegemiseks aega 20 minutit, mille jooksul jälgis raisakotka mängu lapse ümber, enne kui raisakotka minema ajas ja ise ära läks. Üks kriitikutest ütles: „Meest, kes sättis oma kaamerat saamaks täpset pilti tüdruku kannatustest, võib sama hästi nimetada kiskjaks, teiseks raisakotkaks selles stseenis.“ Kui pilt aprillis 1994. Pulitzeri auhinna võitis, suurenes ka kriitika. Vaid paar kuud hiljem sooritas Kevin Carter enesetapu.
Kuigi hiljem öeldi, et fotograafid ei tohtinudki nakkuvate haiguste tõttu inimesi puutuda ning et sel perioodil suri antud piirkonnas 20 inimest tunnis ja see laps ei olnud erandiks, võib Kevin Carteri hüvastijätukirja põhjal öelda, et mitte ainult see väike tüdruk ja kahetsus tema mittepäästmisest, vaid kõik need sõjakoledused, mille tunnistajaks ta oli, viisidki ta enesetapuni.
Bukarestis elades sain kiiresti aru, et tänavalapsed on seal tavaline nähtus. Mustlaslapsed, kellel ei ole ühegi riigi kodakondsust, elavad lagunenud majades, vanades metrootunnelites ja tänavatel. Alla 10-aastane laps, kes magab papitükil ja suitsetab, ei ole seal harv. Kohalikud ütlesid selle kohta, et see on nii tavaline, sest neid lapsi ei ole kuhugi panna ning valitsusel ei ole ressursse nendega tegelemiseks. Aja jooksul õppisin minagi neist mitte välja tegema. Isegi mitte ringiga mööda minema, vaid lihtsalt ignoreerima. Ükskõiksus nende laste suhtes on seal nii igapäevane, et on ühiskonnas aktsepteeritavaks muutunud ja nakatas kiiresti ka mind.
Luuka evangeeliumi 10. peatükis salmides 30–37 on kirjeldatud sarnast juhtumit Jeesuse ühe tähendamissõnana. Inimene, kes oli langenud teeröövlite kätte, jäi poolsurnuna maha lebama. Kui preester ja leviit läksid temast ringiga mööda, siis samaarlane võttis ta enesega ning kandis tema eest hoolt. Jeesus lõpetas loo: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!“ Tundub lihtne?
Martin Luther King on öelnud: „Miski siin maailmas ei ole ohtlikum kui siiras ükskõiksus.“ Fotograafist räägitud loo ja enda kogemuse põhjal arvan, et siiras ükskõiksus ei ole mitte ainult ohtlik, vaid ka nakkav. Tihti tuletame endale meelde lugu halastaja samaarlasest ning näeme ja räägime, et ükskõiksus end ümbritsevate inimeste suhtes on hävitav nii endale kui ka teistele. Siiski just sellised me oleme iga päev – ükskõiksed. Sotsiaaltöötajana tean, et Eestis ei ole palju kodutuid ja nälgivaid inimesi vähese sotsiaalabi või liigse ükskõiksuse pärast. See ei tähenda, et meie ümber ei oleks inimesi, kellele tähelepanu pöörata.
Kui Saatan kiusas Jeesust kõrbes, oli Jeesus 40 päeva söömata ja joomata (Mt 4:2). Jeesus oli näljane, aga isegi omades võimu muuta kivid leivaks, Ta ei teinud seda. Jeesus ütles selle peale: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.“ (Mt 4:4) Inimene ei ela üksnes toidust ja soojast voodiasemest, vaid Jumala sõnast. Oma teo ja sõnadega näitas Jeesus, et Jumala sõna on leivast olulisemgi. Ning kui palju on meie ümber inimesi, kes just selle puudumise tõttu nälgivad! Mis kõige halvem – sageli nad ise ei teagi, mille järele nad janunevad.
Meie siiras ükskõiksus on see, mis hoiab nad näljas. Fotograafi, kes tegi oma tööd, aitamata väikelast, võrreldi raisakotkaga. Raisakotkastena lähme meiegi läbi igapäevaelu, olles ümbritsetud inimestega, kes enese teadmata janunevad Jumala sõna järele. Me ei lase mitte ainult praegu nälgida. Raisakotkastena vaatleme pealt nende igavikulist hukkumist. Siira ükskõiksusega.
Hesekieli 3:18 ütleb: „Kui ma ütlen õelale: „Sa pead surema!“, kuid sina ei manitse teda ega räägi, et manitseda õelat pöörduma oma õeluse teelt, et hoida teda elus, siis see õel küll sureb oma süü pärast, aga tema verd ma nõuan sinu käest.“ Issand ütleb, et kui me käitume raisakotkastena ja vaatame pealt õelate surma, ise midagi tegemata, jääb nende veri meie kätele.
In English