Eestis on viimasel paaril aastal aktuaalseks tõusnud teema, mida peale hakata inimestega, kes on teistsugused. Huvitaval kombel on samaaegselt fookusesse tulnud selle teema mitu tahku – teisest kultuurist, teisest rassist, teisest religioonist ja teise seksuaalse orientatsiooniga inimesed. „Süüdlaseks“ võib siis pidada Euroopat kollitavat pagulaskriisi ja Eestit kollitavat kooseluseadust.
Mida hakata peale inimestega, kes on teistsugused? Kuidas nendesse suhtuda? Tundub, et vastus sõltub mõnevõrra sellest, mille võrra need teistsugused siis erinevad on. Mina tahaks täna mõtiskleda selle viimase, seksuaalsest orientatsioonist tuleneva teistsugususe üle.
Peab tunnistama, et ühe tavalise heteroseksuaalse mehe jaoks on see erinevus kummastav. See, et samast soost isik võiks olla atraktiivne, on mulle alati olnud arusaamatu. Mulle on meeldinud mitmed mehed, aga kui inimesed, sõbrad ja/või eeskujud. Nii mõnigi kord olen peale meessoost sõpradega ühiselt tehtud asju või ühiselt läbi elatud sündmusi tundnud omamoodi lahkumisvalu, kui on tulnud aeg oma argiasjade juurde tagasi pöörduda. Kuid see kõik on väga kaugel sellest, et tunda teise mehe vastu samasugust külgetõmmet, nagu naise vastu.
Teistmoodi inimesed kutsuvad esile erinevaid reaktsioone. Üks sagedane reaktsioon on naer ja naeruvääristamine. Tuleb kahjuks tunnistada, et olen isegi omal ajal homonalju teinud ja nende üle naernud. Teised reaktsioonid võivad olla hirm, ebameeldivus- ja põlgustunne. Kunagi ülikooli ajal regulaarselt jõusaalis käies sattusin aeg-ajalt samal ajal trenni ühe noormehega, keda me vennaga kutsusime „lillekeseks“, sest ta oli neiulikult pehme olemisega. Vahel küsis ta mõne harjutuse osas nõu ja vastasin hea meelega – nagu teadjam mees ikka. Ühel korral katsus ta mu biitsepsit ja kiitis seda ning sellest ajast püüdsin ma teda jõusaalis vältida, sest minu jaoks oli tegemist ebameeldiva tundega. Ma ei teadnud tema orientatsiooni, kuid kahtlused tekkisid ja minu jaoks oli parem seda võimalikku ebameeldivust vältida.
Kui minu jaoks oli tookord ebameeldivustunne konkreetne asi, siis mulle tundub, et päris paljude inimeste jaoks on tegemist omamoodi abstraktse vastu- ja põlgusreaktsiooniga. Kui kooseluseaduse vastuvõtu ajal reaktsioonid oma tulipunkti jõudsid, siis võisin sotsiaalmeediast lugeda ka kristlaste-adventistide postitustest põlguse väljendamist vahel päris räigete sõnadega.
Ometi mulle tundub, et kristlasele võiks iseloomulik olla hoopis teistsugune reaktsioon – kaastunne. Kui hästi järele mõelda, siis on tegemist inimestega, kelle elus väljendub inimese patule kalduvus teistsugustes kiusatustes – luua romantiline ja intiimne suhe samast soost partneriga.
Me usume, et Jumala plaani järgi kuuluvad intiimsuhted ainult mehe ja naise vahelisse abiellu. See on liit, mida Jumal õnnistab. Jumala Sõna põhimõtted ütlevad, et pattu tuleb nimetada õige nimega, kuid samas ei tohi unustada, et kiusatus iseenesest ei ole patt. Homoseksuaalse orientatsiooniga inimesed ei ole selles mõttes kuidagi patusemad normaalse seksuaalsusega inimesest. Kiusatused on mõlemal, aga nende laad on erinevam.
Jumala seaduse ees ei ole vahet, millisele kiusatusele järele anda. Need, kes elavad abieluvälistes suhetes, kes harrastavad kõrvalhüppeid, tarvitavad pornograafiat või kes lihtsalt lubavad siivututel mõtetel oma peas pesa teha, on Jumala seaduse ees võrdsed homosuhtes elavate inimestega. Veelgi enam, need, kes teevad tühje jutte, kes kadestavad oma ligimest, kes peavad ennast kaasinimesest või -kristlasest paremaks, on samuti Jumala seaduse ees võrdsed homosuhtes elavate inimestega.
Mul võib homoseksuaalse inimese kiusatuste mõistmine olla raske. Väga raske. Mul ju selliseid kiusatusi pole. Aga mul pole näiteks ka kiusatust alkoholi kuritarvitada. Kui ma kõnnin poes alkoholiletist mööda, siis ei liiguta see mind kuidagi. Kui aga sealt kõnnib mööda mõni alkoholisõltlane (ja öeldakse, et endist alkohoolikut pole olemas), siis tema jaoks on kiusatus käegakatsutav. Nende suhtes oskame olla kaastundlikud ja ma arvan, et samamoodi peaksime mõtlema teistsuguse seksuaalsusega inimestest.
Tegelikult võime leida nende eludest paralleele ka oma eluga. Paljud neist tunnevad süüd oma orientatsiooni pärast. Paljud kristlased tunnevad süüd, sest nad kogevad kiusatust – kuigi me peaks mõistma, et kiusatus ei ole veel patt. Paljud neist tunnevad süüd oma elustiili pärast. Samamoodi tunnevad paljud kristlased, kui nad mõistavad, et nad on teinud pattu. Paljud neist ei tunne süüd, sest nad peavad orientatsiooni loomulikuks. Samamoodi paljud kristlased ei tunne süüd oma patu pärast, sest nad pole (veel) mõistnud Jumala tahet (või halvemal juhul on end Jumala häälele sulgenud).
Minu Facebooki sõbraloendis (mis tegelikult on küll tuttavate loend) on mõned nimed, kes on olnud kunagi ühel või teisel moel kokkupuutes adventkogudusega ja kes on teistsugused. Mõnel juhul, kui nad sinna loendisse jõudsid olid nende orientatsioon või valikud mulle teada, teisel juhul mitte.
Nende sõbrakutse aktsepteerimise puhul ei mängi see tegelikult rolli. Ma ei pea nende elu valikuid heaks kiitma. Minu sõbraloendis on ju samuti muid mitteusklikke, kelle arusaamad õigest ja valest on minu omadest erinevad. Aga kui ma mõtlen iseendale, siis ma ei sooviks, et keegi naeruvääristaks või põlastaks mind minu nõrkuste pärast, vaid pigem tunneks mulle kaasa ja palvetaks mu pärast. Isegi kui ma ei pruugi endale tunnistada, et mul see nõrkus on, pole eelmainitud reaktsioonid lahenduseks.
Ma usun, et Jumal soovib, et me kõik kasvaksime kaastundes teistsuguste vastu. Tõelises kaastundes pole naeruvääristust ega põlgust, vaid mõistmine, et me oleme inimesed oma erinevate võitlustega. Me ju teame, milline on Jumala halastus meie suhtes, kes me võitleme oma kiusatustega. Me teame, et vaid Jumal saab ka meile endale näidata, mis on hea ja mis halb, millest on kasu ja millest mitte. Vaid Jumal on see, kelles tegelikult võidud oma nõrkuste üle saavutatakse.
In English