Kas sa oled jõudmas elu lõppfaasi? Või on sul käsil elu raske periood? Võib-olla oled veel noor, aga tunned, et just see mure, mis sind vaevab, on vaikselt ka hingest rahu söönud? Rahu, mis laseb murel ununeda. Rahu, mis liidab sind Jumalaga. Rahu, mis tunnistab, et sinu ja Jumala vahel on sügav sõprus ning usaldus. Rahu, millega Taavet laulis: „Kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su kepp ja sau, need trööstivad mind!“ (Ps 23:4)
Kui sa, armas sõber, tunned nõnda, siis soovin jagada sinuga järgnevat lugu, mis ilmus Norra ajakirjas. See on lugu mehest, kelle elu on jõudnud faasi, kus rahu Jumalaga saab erakordse tähenduse.
Elu lõpusirgel ehk vähiga viimases faasis
„Jeesus on viimasel pingutusel meiega,“ teab Jan Rognlie, kes istub diivanil ja tunnetab samal ajal, kuidas tema aeg on otsa saamas. Vähk neelab kogu tema jõu ning keha vannub vähile järgemööda alla. Jan on leppinud asjaoluga, et arstid ei saa praeguses etapis enam muud teha kui valusid leevendada.
Jan on olnud alati heatujuline ja rahulolev mees. Selline on ta siiani.
Mõlemad, Jan ja tema naine Bjørg on palveinimesed. Läbi pika elu on nad Jumala ette toonud nii suured kui väikesed asjad, nii mured kui rõõmud.
Jan ei palu imelist tervenemist. Ta tunneb rahu, mida Jumal annab. Ta on järginud Jakoobuse kirja üleskutset kutsuda võidmiseks kohale koguduse vanemad. Ta ütleb, et see oli hea elamus. Aga Jan näeb Issanda tõotust haiged terveks ravida ka avaramas perspektiivis. - Minu jaoks on kõige tähtsam see, et Jakoobuse kirja sõnad on tõelisus: „Kui ta on teinud pattu, saab ta selle andeks,“ selgitab ta.
Lõppjaam silmapiiril
Kui varem oli Jan aktiivne ja nõtke mees, siis praegu on isegi vanni minek pingutus. „Diivan on parim koht,“ ütleb Jan naerumuigega silma pilgutades.
„Meil läheb väga hästi – see räägib palju ka meie Jumala kohta,“ võtab Jan diivanil olles oma elu kokku. See Jani arvamus on üdini aus. Need, kes Bjerkheimi kodu külastavad, on pidanud tõdema, et mõlemad, nii Bjørg kui Jan, on leidnud Jumala usaldamises kaua tagaotsitud sisemise rahu. Loomulikult on kurb viimastel sammudel lõpppeatusesse kannatusi taluda, ent Jani ja Jumala vahel on rahu ja seega võib ta oma olukorras täielikult „kohal“ olla.
Jan on töötanud seitsmenda päeva adventkoguduses palju aastaid. Ta on soovinud kirglikult aidata inimesi, et nad võiksid näha Jumala headust. Oma haigustki vaatab ta võimalusena kohata inimesi, keda ta muidu poleks kohanud. Pole vahet, kas arst või meditsiiniõde – mõlemal juhul on ta pigem huvitatud rääkimast Jumala headusest kui oma haigusest.
Piibel on jutustus Jumalast
Janil ei ole midagi selle vastu, kui ta peab rääkima elust lõpusirgel, aga ta ei soovi, et vestlus keskenduks sõnumile temast, vaid Jumalast. „Kas tead, Piiblis loeme me Taanielist, Saalominist ja Paulusest, aga need pole jutustused neist. Need on jutustused Jumalast ja sellest, kuidas Jumal nende elus töötab,“ sositab Jan, vaadates mulle samal ajal silma, justkui kontrollides, kas ma saan mõttest õigesti aru. Jah, jutlustajad jutlustavad ka siis, kui hääl vähi tõttu viliseb.
Jan haarab ravimikotikese Xerodentiga. Tema suu on kuiv ning vajab süljenäärmete stimuleerimiseks abi. Ta võtab rohu ning seejärel lonksu vett. Ta kasutab võimalust rääkida kolleegiga isegi siis, kui teab, et kasutab rohkem jõudu, kui tal tegelikult on.
Teade, mida keegi ei soovi saada
Teade, mille Jan ja Bjørg 2015. aasta augustis said, oli šokeeriv. Vähk. Kopsust väljaspool, kindlalt peatuiksoonele kinnitunud kümne sentimeetri suurune kasvaja. Siiretega maksale. Øyvor Sønstabø on medõde, kes hooldab Bjerkheimi vallas vähihaigeid. Kui ta küsis, kas Janil ja Bjørgil on midagi, mida nad olukorra ja prognooside kohta teada ei soovi, oli vastus kindel „ei“.
Terve pere, nii lapsed kui nende abikaasad kogunesid Jani ning tema naise elutuppa. Nad soovisid, et perekond teaks kõike, mis tekkinud olukorra ja haigusega kaasas käib. Medõde jutustas perekonnale kogu loo. Et suur kasvaja kopsu peal asetseb selliselt, et seda pole võimalik opereerida. Ka rakumürk ei toimi selles olukorras. Seega ainus, mida terviseamet võib pakkuda, on valude leevendamine.
Vald, kus Jan elab, pakub vähihaigetele suurepäraseid võimalusi. Ta on rohkem kui rahul, et medõde saab teda kogu aeg jälgida ning vastavalt olukorrale valuvaigisteid doseerida.
Tihedalt, külg külje kõrval Jeesusega kõndimine
„Valuvaigistid on tähtsad, ent nad ei muuda fakti – su olukord halveneb järjest,“ kordas medõde Øyvor Janile. Ta sai teada, et mõned etapid võtavad kauem aega, samal ajal kui teised mööduvad seisundi kehvenedes kiiresti. Just seda viimast on Jan ka kogenud. Juba mõned päevad tunneb ta, et muutub iga päevaga nõrgemaks. „On suur asi omada perekonda,“ ütleb ta ning juhib vestluse oma tervise allakäiguteelt taas eemale. Teda huvitab rohkem, et fookus oleks õnnistustel.
„Jumala headuseta ei oleks ma seda suutnud,“ ütleb Jan ja hakkab tsiteerima ühte talle armsat Halldis Reigstadi lauluteksti: „Tihedalt, minuga külg külje kõrval käib Jeesus, Ta on alati seal. Ma ei pea minema ja kartma, kui ma jälgin Jeesust siin.“ Igal salmi fraasil, mida ta tsiteerib, on sügav tähendus mõlemale – nii Janile kui Bjørgile. Nad on kogenud, et Jeesus on neid läbi elu juhtinud.
Jan alustas karjääri ohvitserina. Pärast militaarkooli lõpetamist ei pidanud ta seda ametit kaua, ent ta tunneb, et on koolis õpitut elus sageli kasutanud. Üks mõiste, mida sõjaväelased tihti kasutavad, on – solidaarsus. See on olnud tähtsal kohal ka Jani elus ja kogudusetöös. Enne kui ta uude kohta siirdus, pidi ta kindel olema, et see, millega ta koguduses parasjagu tööd tegi, saaks kindlalt ja hästi tehtud.
Raamatumüüja andis elule uue pöörde
Ajal kui Jan töötas siiditrükkalina Figgjo Fajanses ning tema ja ta naine olid Ålgårdi elama asunud, külastas neid üks sümpaatne raamatumüüja – Hilding Cederstrøm. Hilding oli kolpoltöör, kes oli rohkem huvitatud sellest, et inimesed Jeesusest rõõmu tunneksid, kui et raamatud müüdud saaksid. Abielupaarist ja entusiastlikust raamatumüüjast said aja jooksul lähedased sõbrad. Hilding külastas neid tihti. Sageli ette teatamata. Kui nad olid juba mõnda aega vestelnud, oli Hildingil tavaks teatada: „Mul on midagi, mida ma soovin teile meelsasti näidata.“ Seejärel klopsis ta kokku valgusslaidiaparaadi ning riidest ekraani. Siis vajutas ta lintmakil play-nuppu ning lasi kogenud evangelistil Alf Lohnel seletada teema teema järel. Ta hoolitses, et iga kõlli järel, mis lintmakk tegi, ilmuks ekraanile uus valgusslaid.
Nii veetsid nad Lohnesi slaidiseeriatega mitmeid õhtuid. 1963. aasta kevadel puudutas Bjørgi, Jani naist, sügavalt Johannese 3:16 sõnad: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu.“ Pärast seda avastust oli ta kindel – ta soovib saada ristitud. Ainus, mida ta ei teadnud, oli tema abikaasa suhtumine sellesse otsusesse. Võib-olla soovib ta lahutust? Aga Jan ei tahtnud sugugi lahutust. Ta soovis sama, mida tema armastatu Bjørg ja 1. mail 1965. ristiti nad Stavangeris pastor T. S. Valeni poolt. Jumal oli juhtinud neid huvitaval viisil. Ja veel palju põnevaid Jumala juhtimisi oli ees.
Kolmteist aastat pärast ristimist alustas Jan adventkoguduses tööd pastorina. Varasemalt ohvitserina töötanud mees oli nüüdsest hoopis teist tüüpi lahingus – lahingus hingede pärast. Ja Jan teadis, et kui ta võitleb Jumala eest, siis peab ta olema varustatud Jumalale sobival viisil. Jan peatub mitu korda Efeslaste kirja 6. peatükis oleval lõigul: „Varustage endid kogu Jumala sõjavarustusega, et te suudaksite seista kuradi kavalate rünnakute vastu.“ (Ef 6:11) Enne kui Janist sai pastor, oli ta pikalt põhjalik piibliõpilane. Praegu on tema jaoks Piibli sõnumi veenev edasiandmine veelgi olulisem. Ta tunnetab, et on otsustav, mil viisil suudab ta Jumala Sõna mõõgaga ümber käia.
Valgus tunnelis
Jan on osavate kätega loominguline mees. Erilist rõõmu pakub talle treialitöö, mil ta saab puidust erinevaid asju luua. Bjerkheimis, nende kodus, leiab nii mõningadki tema meisterdatud esemeid. Muuhulgas toob ta välja puidust nikerdatud mehe, kes esindab inimest, kes on Jumala varustusega varustatud. Ühes käes on tal Piibel, teises kilp ning peas kiiver.
„Hobi on tähtis“ ütleb Jan. Tema looming ei piirdu ainult puutööga. Diivani kohal, kus ta veedab enamuse oma päevadest, ripuvad mitmed maalid. Need on Jani maalitud. Tema pea kohal ripub maal pealkirjaga „Valgus tunnelis“.
Jani jaoks on ainus valgus, mis tõeliselt midagi tähendab, see, mis tuleb Jeesuselt. See on see, mida ta on läbi pikkade pastorina teenitud aastate aidanud inimestel mõista. Kuigi seda võib kergelt ka süngemana võtta, rõõmustab ta valguse üle, mille Jeesus endaga tõi. „Ent elu Jeesusega ei ole kunagi sünge, isegi mitte siis, kui käsil on elu keerulisim faas,“ lisab ta.
Koostöö Jumalaga
„Kõige tähtsam on elada teadlikult koostöös Jumalaga,“ ütleb Jan. Seetõttu on ka Jani ja Bjørge üks olulisemaid läbivaid palveteemasid, et Jumal annaks neile armu ja juhtimist teha tööd, mille Jumal on neile ette valmistanud. Mõlemad palvetavad ootuses, sest pole kunagi hea teada, mida Jumal tänaseks päevaks on juba ette valmistanud.“Jumalaga on huvitav, põnev elada,“ konstateerib Jan.
„Nii on see Jumala teha, millised ülesanded Tal seoses vähi ja antud olukorraga on,“ lisab ta. Røgnlie abielupaari kohtab iga päev rahuga nende silmis. Nad elavad teadmises, et „nii nagu on päevad, on igaks päevaks oma jaks“.
Hoolimata päevast ja vormist, hoolimata kui palju aega Jumal annab, on Janil suhtumine, mille saab hästi kokku võtta ühe laulusalmiga, mida ta tsiteerib: „Ainus, mida tean, on see, et armust piisab!“
Jan Røhnlie suri 15. märtsil 2016. aastal.
Intervjuu ilmus eelmise aasta aprillikuus norrakeelses adventajakirjas „Adventnytt“. Tõlkinud Kristi Taidla.
In English