Ellen White, üks kolmest peamisest seitsmenda päeva Adventkoguduse alusepanijatest, oli võtmeisik seitsmenda päeva adventkoguduse haridus- ja tervishoiusüsteemi rajamisel. Tema juhiroll oli unikaalne sellepoolest, et temas avaldus and, mida adventistid tunnistavad prohvetliku annina. 1844. ja 1915. aasta vahel sai ta sadu prohvetlikke nägemusi ja unenägusid. Üks tema peamistest rollidest oli aidata üksikisikuid, mõista koguduse organisatsiooni ja järgida Jumala tahet. Kuigi tal ei olnud ametlikku väljaõpet vaimse tervise vallas, tegutses ta sageli kui vaimulik nõustaja, aidates inimesi nende erinevates emotsionaalsetes ja psühholoogilistes vajadustes. Ta puudutas tuhandete inimeste elu ja andis neile uue lootuse terve vaimuliku, vaimse ja emotsionaalse fookusega. Oma mahukates kirjatöödes näitab ta üles kaastunnet vaimse tervise probleemidest rääkides.
/.../
Ellen White’i jaoks on Jeesus patust rikutud inimese mõistuse ja meele Suur Tervendaja. Ellen eemaldub palja enesesisenduse või inimlikele võimetele rajatud vaimse tervendamise ideedest. Ta toetab kristlikku vaadet, et inimlik loomus on oma olemuselt patune ja vajab väljastpoolt tulevat Jumala abi. „On võimatu, et me ise oma jõuga suudaksime põgeneda sellest sügavikust, kuhu me oleme langenud. Meie süda on kuri ja me ei saa seda muuta,“ kirjutab ta. Ta tsiteerib Iiobi 14:4 ja Roomlastele 8:7, et oma vaadet toetada. Siis ta jätkab: „Haridus, kultuur, tahte harjutamine, inimlik jõupingutus – neil kõigil on oma koht, kuid siin on nad jõuetud. Nad võivad esile kutsuda välise käitumise korrektsuse, kuid nad ei saa muuta südant; nad ei suuda puhastada elu lätteid. Vägi peab töötama seestpoolt välja – uus elu ülevalt – enne kui mehed (ja naised) võivad olla muudetud patust pühadusele (White, 1948b, lk 18).
Ellen White’i jaoks on psühholoogia ja teoloogia lähedased. Nad peavad töötama käsikäes, ja kui neid õigesti integreerida, pakuvad nad suurimat abi inimese mõistusele ja emotsioonidele. Tema jaoks on tõelise vaimse ja emotsionaalse tervise lätteks armastav Isa Jumal, Suur Arst Jeesus ja Nõuandja Püha Vaim.
Ta rõhutab jõuliselt füüsilise, vaimse ja vaimuliku õiget seost inimese kogemuses. “Vaimulik elu ehitatakse üles toidust, mida meelele antakse; ja kui me sööme toitu, mida pakub Jumala Sõna, on tulemuseks vaimulik ja vaimne tervis“ (White, 1906, lk 8). Ellen White’i jaoks oli vaimne tervis sõltuv keha ja meele vahel valitsevast õigest tasakaalust. „Me ei saa lubada ainsatki meele või keha funktsiooni sandistamist ületöötamise või mõne muu oma elava masinavärgi väärkohtlemise kaudu. Kui me seda teeme, siis peame kindlasti kannatama tagajärgede käes. Meie esimene kohustus Jumala ja inimeste ees on enesearendamine“ (White, 1882, lk 181). Ellen White kasutab fraasi „füüsiline ja vaimne tervis“ kümneid kordi. Tema jaoks on füüsiline ja vaimne dimensioon tihedalt seotud ja vajavad õiget tasakaalu ning hoolitsust. Ellen White uskus, et õige keskkond, õiged tegevused ja kohane toidulaud toetavad vaimset tervist. Ta rõhutas tugevalt looduse, õige suhtumise ja teiste teenimise tervendavat mõju (White, 1932/1963).
Ellen White’i vaimsest tervisest arusaamine, rajatuna isiklikule piibliuurimisele ja nägemustele tulenes tema enda kogemustest. Lapse ja noore täiskasvanuna tuli tal maadelda märkimisväärsete füüsilise ja vaimse tervise väljakutsetega. Suurem osa tema segadusest hakkas lahenema, kui ta hakkas mõistma Jumala armastavat vanemlikku iseloomu ja kaastundlikku Päästjat.
Ellen White´i isiklik kogemus vaimse tervise probleemidega
Oma pika elu jooksul oli Ellen White tuttav emotsionaalse valu ja psühholoogiliste probleemidega. Lapsena oli ta introvertne, häbelik ja emotsionaalselt tundlik. Sellele lisandusid füüsilise invaliidsuse raskused. Oma noorusaastatel koges ta hirmu ja lootusetust, mis tõid endaga kaasa pikka aega kestvaid depressiivsuse perioode. Lisaks tema enda võitlustele, oli ka tema perekonnas vaimse tervise probleeme.
Võitlus depressiooni ja segadusega lapsepõlves
Ellen White’i jaoks oli peamiseks proovikiviks vaimse ja emotsionaalse tervise vallas Jumala armastava iseloomu mõistmine. Lapsena näis talle, et Jumal on „karm türann, kes nõuab inimestelt pimedat sõnakuulmist“ (White, nd.,lk 43). Kui jutlustajad kirjeldasid igavesti põleva põrgu tuld, tundis ta selle kogemuse õudu. Ta kirjutab: „Kuulates neid kohutavaid kirjeldusi, oli mu kujutlusvõime nii üles piitsutatud, et mu laubale ilmusid higipiisad. Oli raske suruda maha ahastushüüdu, sest mulle näis, et ma juba tundsin seda hukkumisvalu“ (White, 1915, lk 29, 30). See pani ta kahtlema selles, kas Jumal on ikka teda vastu võtnud, ja põhjustas depressiivseid perioode. Ta meenutab üht juhtumit: „Ahastus haaras mind ja ...ükski valguskiir ei tunginud läbi pimeduse, mis mind ümbritses“ (White, 1915, lk 32). Ta „tunded olid väga hellad“ ja mingil hetkel ta kartis, et ta „kaotab oma mõistuse“. Ellen White meenutas, et„mõnikord kogu öö“ ei julgenud ta sulgeda oma silmi, vaid „põlvitas põrandal, palvetades vaikselt tuimestavas agoonias, mida ei ole võimalik kirjeldada“ (White & White, 1880, lk 152–154).
Ellen White’i puberteedi-eelsed aastad ja teismeea muutis keerulisemaks füüsiline puue. Umbes üheksa-aastaselt sai ta õnnetuse käigus väga tõsise vigastuse. Murdunud ninaluu koos teiste kahjustustega põhjustasid tasakaaluprobleeme ja takistasid tal haridustee jätkamist. Tal tekkis ka krooniline kopsuhaigus, mida diagnoositi kui tuberkuloosi, millele lisandus südamepuudulikkus. Tema hirme suurendas mõte sellest, et ta võib iga hetk surra arteri lõhkemisest tingitud verejooksu tõttu kopsu (Loughborough, 1892, lk 92). Tema füüsiline ja emotsionaalne trauma kombineerituna tema introvertsusega takistasid tal abi otsimast.
Viimaks, umbes 15-aastasena, rääkis ta kellegagi, kes aitas tal paremini mõista Jumala armastavat iseloomu. Ta ütleb, et kahekõne Levi Stockmaniga, metodisti koguduse millerlasest pastoriga, pakkus talle kõige enam abi. Stockman tundis kaasa Elleni emotsionaalsele valule ja isegi valas pisaraid koos temaga. Ellen kirjutab, et ta sai Stockman’ilt „rohkem teadmisi Jumala armastuse ja kaastundliku helluse kohta kui kõikidest jutlustest ja manitsustest, mida ta iial kuulnud oli“ (White, 1915, lk 37). Ta toob täpselt välja, mis teda kõige rohkem aitas: „Minu arusaamine Isast muutus. Ma nägin Teda nüüd kui lahket ja hella vanemat. ... Mu süda vastas talle sügava ja palava armastusega“ (White,n.d., lk 43). Jumala armastus sai Ellen White’i lemmikteemaks kogu tema elu jooksul. Ta uskus samuti, et „Kristuse lemmikteema oli Jumala vanemlik õrnus ja külluslik arm“ (White, 1941/1900; White, 1948a, Vol. 6; White, 1893). Tema viieköiteline meistriteos Kristuse ja Saatana vahelisest kosmilise konflikti seeriast algab ja lõpeb selle teemaga (White, 1958a/ 1890; 1911/1939). Tema kõige populaarsema raamatu, mida on välja antud paljudes erinevates keeltes, esimese peatüki pealkiri on „Jumala armastus inimese vastu“ (White, 1948b, lk 9–15).
Ellen White’i nägemused ja unenäod kinnitasid tema veendumust armastavast Jumalast ja kaastundlikust Päästjast. Varane isiklik unenägu, mille ta sai enne oma esimest prohvetlikku nägemust, tõi ta Jeesuse lähedusse, kus ta mõistis, et Ta teab kõiki tema „sisemisi mõtteid ja tundeid“. Ja isegi selle teadmisega „lähenes talle naeratusega“, pani oma käe tema pea peale ja ütles: „Ära karda“ (White, 1915, lk 33–34). Oma viimasel eluaastal toimunud intervjuul C. C. Crisler’iga ütles Ellen White: „Ma leian pisarad mööda oma põski alla veeremas, kui mõtlen sellele, kelleks Jumal on oma lastele, ja kui ma mõtisklen Tema headuse, Tema armu, Tema õrna kaastundlikkuse üle“ (White, 1914).
Vaimse tervise probleemid Ellen White´i perekonnas
Lisaks oma isiklikele emotsionaalsetele võitlustele lapsepõlves ja täiseas koges Ellen White vaimse tervise probleeme ka oma perekonnas. Tema teine poeg James Edson ilmutas mõningaid ADHD (tähelepanupuudus- ja hüperaktiivsushäire) tunnuseid. Ta abikaasa kannatas terve rea insultide tõttu 1860ndatel ja 70ndatel aastatel, mis muutsid tema vaimset seisundit niivõrd, et tõid kaasa abielu konflikti. 1879. mõistis Ellen, et ta abikaasal ei olnud piisavalt „füüsilist ja vaimset tervist“, et teisi juhendada ja nõu anda (Burt, nd.). Mingil hetkel ta kahtles, kas ta abikaasa ikka on „terve mõistuse juures“ (isiklik kirjavahetus White’i ja Lucinda Hall’i vahel, 16. mai. 1876, kiri 66). Tema sugulane Louisa Walling muutus vaimselt nii ebakindlaks, et tuli viia vaimuhaiglasse. Tundes muret Louisa kahe lapse Addie ja May Wallingu pärast, tõid James ja Ellen White nad oma koju. Ellen oligi see, kes tüdrukud üles kasvatas, ja nad kutsusid teda emaks (Burt,nd.)
Ellen White’i isiklik kogemus kombineerituna tema nägemustega andis talle unikaalse võime teenida neid, kes olid vaimselt ja emotsionaalselt murtud. Tema kirjutised ilmutavad püsivat kaastundlikkust inimeste vastu, kellel mõnikord oli tõsiseid häireid elus. Ta oli märkimisväärselt seotud lähedase isikliku tööga paljude inimeste heaks.
Oma elu jooksul tegeles Ellen White nii vaimse tervise küsimustega kui ka sotsiaalsete häiretega. Ta suhtles väga erinevate inimestega. Näitena toodud neli juhtumit esitavad viisi, kuidas Ellen White suhtus tõsistesse vaimse tervise probleemidesse. Need on sõltuvuslik käitumishäire, emotsionaalne vägivald, alkoholisõltuvus ja laste seksuaalne väärkohtlemine. Ellen White’i kirjutised näitavad, et ta veetis palju aega töötades otseselt ja isiklikult inimeste heaks, kellel oli vaimseid, emotsionaalseid, sotsiaalseid ja vaimulikke probleeme.
Sõltuvuslik käitumishäire
Ellen White’i kiri „vend Morrellile“ näitab tema arusaamist Morrelli vaimsest olukorrast. Ta kirjeldab teda kui „ülisuure kohusetunde“ ja „madala enesehinnanguga“ meest. Näib, et Morrell oli haiglaslikult perfektsionistlik. Ta tundis end süüdi pisimates võimalikes vigades kuni vaimse ebastabiilsuseni. Ellen White kirjutas mehe kohta järgmist:
Vend Morrelli närvisüsteem on suure pinge all; ta urgitseb asjades, mis talle näivad olevat patud ja läbikukkumised, ning süveneb neisse. Tal on haiglaslik kujutlusvõime. Tema mõistus on kirjeldamatult kannatanud. Ta ei saanud enam magada. (isiklik suhtlus, White to „Brother Morrell,“ December 28, 1867, Letter 20)
Ta kirjutas otse vend Morellile:
Ma nägin, vend Morrell, et sul tuleb eemale heita kõik oma hirmud. Jäta tagajärjed Jumala hooleks ja lase neist lahti. Sa püüad liiga kõvasti iseennast päästa, teha ise mingeid suuri asju, mis võiksid sind Jumalale vastuvõetavaks muuta ... Jeesus armastab sind ja kui sa pühendad ennast ja kõik, mis sul on, Temale, võtab Ta sind vastu ja saab sinu koorma kandjaks, sinu igaveseks sõbraks ... Usu, et Jeesus armastab sind. Kui sa oma püüetes tõele kuuletuda eksid, siis ära mõtle, nagu sa peaksid muretsema ja ära muretse; ära loobu oma kindlusest Jumalas ja ära arva, et Jumal on su vaenlane. Me oleme eksivad surelikud ...Sa ei saa iseennast ebapuhtusest puhastada; vii kõik oma koorem Jeesuse juurde. (isiklik suhtlus, White to „Brother Morrell,“ December 28, 1867, Letter 20)
Lisaks sellele vaimulikule ja emotsionaalsele nõuandele õhutas ta Morrelli rakendama oma elus tervisereformi põhimõtteid ning hoiduma ergutavatest ainetest. „Siis“, kirjutas ta, „saab su meel mõelda rahulikumalt ja sinu uni ei ole enam nii katkendlik“. (isiklik suhtlus, White to „Brother Morrell,“ December 28, 1867, Letter 20)
Emotsionaalne vägivald
Ellen White on kirjutanud mitmeid kirju naistele, keda nende abikaasad on kas emotsionaalselt või füüsiliselt kontrollinud. 1867. aasta detsembris külastas ta koos oma abikaasa ja J. N. Andrewsiga New Hampshire’s asuvat Washingtoni Seitsmenda Päeva Adventistide kogudust. Kõigepealt andis ta oma suulise tunnistuse, millele järgnes ka kiri nägemuse kohta, mille ta oli saanud. Tema nõuanne oli Harriet Stowellile. Pärast oma esimese abikaasa Joshua Goodwini surma abiellus Harriet Freeman S. Stowelliga, kes oli temast umbes 12 aastat noorem ja ilmselt ei praktiseerinud oma isa John Stowelli usku (isikud kinnitatud – 1850, 1860, and 1870 Federal Census records for Washington, NH; Committee Chosen by the Town, 1886, pp. 535, 630). John Stowell oli üks Washingtoni koguduse rajajatest. Ellen White’i sõnad on selged ja olukorda selgitavad:
Mulle näidati vend Stowelli miniat, venna Meadi õde. Ta on Jumala poolt armastatud, kuid teda hoitakse karmis ikkes, kartuses, värinas, ahastuses, kahtlustes ja väga närvilises olukorras. See õde ei peaks tundma, et ta peab järgi andma jumalatu nooruki tahtele, kellel on vähem aastaid seljataga kui tal endal. Ta peab meeles pidama, et abielu ei hävita isiksust. Jumalal on tema suhtes suurem õigus, kui mingi maine õigus võiks olla. Kristus on ostnud ta oma verega; ta ei kuulu iseendale. Ta ei ole suutnud panna kogu oma lootust Jumalale ja annab järgi oma veendumustes, alistades oma südametunnistuse domineerivale türanlikule mehele, keda Saatan on üles õhutanud, et hirmutada värisevat, kartlikku hinge, kes nii mitmeid kordi on sattunud sellisesse ärevusse, et ta närvisüsteem on otsekui tükkideks tõmmatud ja ta on peaaegu kokku varisenud. Kas see on Issanda töö, et see õde peab olema sellises seisundis …? (White, 1868. Manuscript 2. Unpublished manuscript)
Ellen White toetas individuaalsuse säilitamist abielus ja oli vastu sellisele arusaamisele, nagu naine peaks loobuma oma isiksusest ja oma identiteedist. See tunnistus oli julgustuseks ja aitas naist, kes oli aetud emotsionaalse kokkukukkumise äärele.
Alkoholisõltuvus
Ellen White tunnistas alkoholisõltuvuse mõju emotsionaalsele seisundile ja mõtlemisprotsessidele, kui ta kirjutas Inglismaal olles ühele hädas olevale noormehele. Henri Frey töötas tõlgina Euroopa misjoni heaks Baselis Šveitsis. Ta oli arvatavasti alkohoolik. Tema käitumise tõttu eemaldati ta tõlgi kohalt. Siis kirjutas ta Ellen White’ile, väites, et teda kiusatakse taga. Ellen toetas misjoni otsust, kuid pöördus isiklikult ka selle mehe poole: „Ma tunnen õrnimat kaastunnet ja armastust sinu hinge vastu; kuid valed kaastundesõnad, mis toetaksid sind sinu mässumeelsuses ja trotsis nende vastu, keda Jumal on pannud vastutavatele kohtadele oma töös, ei tule iialgi minu sulest.“ Ta kirjeldas tema olukorda veenvalt:
Sa leiad, et su emotsionaalne loomus veab sind alt, kui püüad teha parimaid otsuseid ja annad pühalikke lubadusi. Mitte miski ei näi olevat tõeline. See juhib sind kahtlema nende siiruses, kes teeksid sulle head. Mida enam sa võitled kahtlustega, seda ebareaalsemana kõik näib, kuni sulle tundub, et mitte kuskil ei ole enam kindlat pinda. Sinu lubadused on tühised, nad on kui liivast keerutatud nöörid ja sa suhtud nende sõnadesse ja tegudesse, keda peaksid usaldama, samamoodi ebareaalsuse valguses.
Ta jätkas, rõhutades tahtejõu osa emotsionaalsete probleemide lahendamisel: „Sa võid uskuda ja lubada kõiki asju, kuid ma ei anna õlekõrtki su lubaduste või usu eest, kuni sa ei rakenda oma tahet koos usuga.“ Ta nõuandev kiri on läbi põimitud üleskutsega näha abi, mida vaid Jeesus võib anda.
Ma kinnitan sulle, et sul ei ole vaja sattuda ahastusse. Sul tuleb valida usk, kuigi mitte miski ei näi olevat sinu jaoks tõeline ja reaalne ... Sinu osa on alistada oma tahe Kristusele selles, mis puudutab usku. Niipea, kui sa alistad oma tahte Jeesuse Kristuse tahtele, võtab Jumal selle oma valdusesse ja töötab sinus, et tahta ja teha oma hea meele järgi; ja kogu sinu olemus on toodud Kristuse vaimu kontrolli alla, isegi su mõtted on alistatud Temale.
Ellen White lõpetas oma kirja lootuse sõnadega.
Sinu ees on tegus elu, kui sinu tahe saab Jumala tahteks. Siis võid sa seista oma Jumalast antud mehelikkuses kui näide headest tegudest ... Kas sa proovid Henry, kas sa nüüd pöördud ja alustad uuesti? Sa oled Kristuse armastuse ja eeskoste sihtmärk. (isiklik suhtlus, White to Henri Frey, July 21, 1887, Letter 49)
Laste väärkohtlemine
Ellen White tegeles sageli tundlike teemadega. Üks nendest oli laste väärkohtlemine. 1896.a kirjutas ta Lõuna-Aafrika juhtivale jutlustajale, kes oli süüdi noorte tüdrukute ja võib-olla ka poiste seksuaalses väärkohtlemises ning kes kirjutas Ellen White’ile oma võitlustest. Ta uskus, et ta ei ole süüdi abielurikkumises või Jumala seadusest üle astumises. Ellen White alustas oma kirja palvega: „Aidaku Issand mul kirjutada sulle neid sõnu, mis oleks sulle ülesehitamiseks ja mitte hävituseks.“ Siis pöördus ta otse jutlustaja poole:
Mul on sinust kahju, väga kahju. Patt, mu vend, on patt; see on Seadusest üle astumine ja kui ma püüaksin vähendada seda pattu sinu ees, ei teeks see sulle midagi head ... Su meel ja süda on saastatud, muidu oleksid kõik sellised teod sulle jälestusväärsed.
Siis jätkas ta, kirjeldades laste seksuaalse väärkohtlemise pikaajalist mõju, isegi üle põlvkondade. Ta viitas mitmele juhtumile ja selgitas, kuidas psühholoogiline kahju võib olla eluaegne. „Kuidas ma saaksin sõnades väljendada selle patu kohutavust nii, et sa seda mõistaksid?“ kirjutas ta. „Kuidas ma saaksin seda esitada sellisel viisil, et sa ei vaataks sellele enam kui millelegi tühisele?“ Pärast sellise käitumise pikka, otsekohest ja kohati valusalt graafilist kirjeldust, pöördus ta mehe poole järgmiste sõnadega:
Sul on moraalne vabadus. Kui sa kahetsed oma pattu ja pöördud, kustutab Jumal sinu üleastumise ja annab sulle oma õiguse …Kui sa haarad kinni Kristusest elavas usus ja alandad oma hinge Tema ette, võtab Ta sinu juhtumi üle ja inglid valvavad sind. Kuid sa pead kurjale vastu seisma. Sa pead endale õpetama teistsugust mõttelaadi. Ära looda iseendale. Ära kunagi otsi naiste või tüdrukute seltskonda. Hoia neist eemale. Su moraalne pale on nii rikutud, et sa viid hukatusse iseenda ja palju teisi, kui sa ei tee täielikku kannapööret oma elus … Igavene elu on väärt elukestvat, püsivat ja väsimatut pingutust.
Lõpuks õhutas Ellen White teda muutma ennast vastutavaks „vendade ees, kes teadsid seda kohutavat peatükki tema kogemuses“ (isiklik suhtlus, White to a Prominent Minister, June 1, 1896, Letter 106a).
Need neli näidet illustreerivad kuivõrd Ellen White võttis osa paljude inimeste elust. Need, kes teavad tema kirjalikke töid, ei pruugi alati teada sellise isikliku töö ulatust nende inimeste juures, kellel olid emotsionaalse ja vaimse tervise probleeme. Üks tähelepanuväärne iseloomulik joon tema töös on aga tema püsivalt optimistlik suhtumine, et inimene võib saada terveks ka siis, kui ta on katki. Ellen White suunas inimese alati Jumala, kui vaimu ja hinge Suure Arsti juurde.
In English