Minu noorest vanusest hoolimata on mul juba mitu aastat töökogemusi sotsiaaltöötajana. Selle aja jooksul olen tähele pannud, et sotsiaaltöötajate ning kiirabi vahel esineb tihti n-ö väljalausumata pahameelt üksteise vastu. Sest mis ei ole kiirabitöötaja töö, on sotsiaaltöötaja töö, ning vastupidi. Kristlasena püüan ma muidugi selliseid eelarvamusi vältida, aga siin on olukord, mis püüdis ka mind sellesse pahameelde kaasa tõmmata.
Kiirabi sai väljakutse, kus öeldi, et trepikojast leiti pensioniealine meeltesegaduses naisterahvas, kes ei saa ise liikuda. Ta oli endale alla lasknud ja lõhn ei olnud arvatavasti kõige meeldivam. Kiirabi läks kohale ning ütles, et naine on purjus. Ta veeti tema korterisse ja jäeti sinna, sest purjus inimestega tegelemine ei ole ju kiirabi ülesanne. Sellistes olukordades helistatakse piirkonna sotsiaaltöötajale. Tavaliselt helistatakse juba samal päeval ja järgmisel päeval läheb sotsiaaltöötaja kodukülastusele. Ma siiamaani ei tea, mis tookord juhtus, aga sellest naisterahvast kuulsin mina oma kolleegiga alles mitu nädalat hiljem. Kui me sinna jõudsime, oli olukord väga halb. Tuli välja, et tegelikult ei olnud sellel naisterahval alkoholi tarbimisega probleeme, vaid ta oli insuldi saanud. Ma ei tea, kas te oskate ette kujutada, mis toimub korteris, kus pooleldi liikumisvõimetu ja meeltesegaduses vanaproua on ligi kaks nädalat üksinda olnud. Ta oli roomanud mööda põrandaid, et köögist kuidagi juua saada, ja põrandal olevat kassitoitu söönud. Tualettruumi ta muidugi ei jõudnud. Mul tekkis küsimus: miks pidi see inimene sellises olukorras olema? Sest keegi ütles: see ei ole minu töö.
Selle looga seostub mul Vana Testamendi prohvet, kes samuti talle omistatud ülesannetest mööda tahtis hiilida. Jeremija kasvas üles väikses linnakeses ja tema isa oli preester. Teda kasvatati terve elu meelsuses, et ka temast saab ühel päeval preester. Sellest hoolimata ei olnud ta Jumala kutseks valmis. Jeremija 1. peatükis on kirjas: „Mulle tuli Issanda sõna; ta ütles: „Enne, kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind, ja enne kui sa emaüsast välja tulid, pühitsesin ma sinu: ma panin su rahvastele prohvetiks.“ Aga mina ütlesin: „Oh Issand Jumal! Vaata, ma ei oska rääkida, sest ma olen noor.“
Kui ma selle kliendi koju sisse astusin, lõin pärast esimest šokki endale käega otsaette. Nad ütlevad, et see ei ole nende töö! Arvan, et Jumal tundis Jeremija puhul samamoodi. Jumal ütles: „Enne, kui ma su emaihus valmistasin, tundsin ma sind.“ Juba enne, kui Jeremija ema üldse rasedaks jäi, teadis Jumal, et Ta tahab teda prohvetiks seada! Jumal pühitses ta juba enne, kui ta sündis, ja nüüd Jeremija ütleb: „Ei, see ei ole minu töö. Ma olen liiga noor.“
Kristlastena leiame tihti vabandusi. Ma olen liiga noor, liiga vana, mul on liiga kiire, olen liiga väsinud, see ei ole minu töö, see on pastori töö. Ma kujutan ette, kuidas tänapäeva Jeremija ütleb: „Oh, teate, see prohvetikuulutus ei ole vist ikka minu and. Pealegi ma olen liiga noor ja üleüldse – mulle ei meeldi avalikult rääkida.“
Õnneks jätkus meie Jumalal kannatlikkust ning ta veenis Jeremijat talle antud tööd tegema. „Kuid Issand ütles mulle: „Ära ütle: ma olen noor, vaid mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan, ja räägi kõike, mida ma sind käsin. Ära karda neid, sest mina olen sinuga, ja päästan sinu, ütleb Issand.““ (Jr 1:7-8) Jumal ei arvanud, et Jeremija noorus ja kogenematus on vabandus Tema töö tegemata jätmiseks. Meie oma kogudustes näeme tihti neid kahte tegurit põhjendusena, miks mitte usaldada kellelegi mõnda ülesannet, aga Jumala silmis ei olnud need takistuseks.
Mis saab siis, kui me koguduse töös ütleme: „Ei, see ei ole minu ülesanne,“ ja me ei lasegi ennast ümber veenda ei Jumalal ega kogudusekaaslasel? Roomlaste 12. peatükis on kirjas üks parimaid selgitusi kogudusetöö toimimise kohta. See ütleb: „Sest otsekui meil on ühes ihus palju liikmeid, aga kõigil liikmeil ei ole sama tegevus, nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed.“ Me oleme üks ihu, üksteise liikmed. Me sõltume üksteisest. Kui üks jalg lihtsalt ütleb: „Ei, see ei ole minu töö,“ on terve koguduse toimimine häiritud. Ei ole võimatu ühel jalal edasi liikuda, aga teine jalg peab tegema selle võrra rohkem tööd ja kulutama palju rohkem energiat.
Ja veel enam – mis saab siis, kui me misjonitöö kohta niimoodi ütleme? Kui kiirabi jättis oma töö tegemata ja meie ei oleks õigeaegselt sinna jõudnud, siis – nii halvasti, kui see ka ei kõlaks – mina oleksin pidanud helistama järgmisesse kohta, kutsuma auto ja ütlema: „Nüüd ei ole see enam kellegi töö.“ Mis saab, kui Jumal meile ühel päeval misjonitöö kohta samamoodi ütleb? Sest praegu ma olen veel liiga noor või juba liiga vana. Mulle ei meeldi võõraste inimestega rääkida. Mulle ei meeldi avalikult rääkida. Ma olen oma igapäevatööst väsinud. Mul ei ole selleks talenti. Ma usaldan selle ülesande pastorile või mõnele kogudusevanemale, sest ma ei ole piisavalt tark. Ma ei taha tänavatele kuulutustööd tegema minna, aga mul ei ole väljaspool kogudust sõpru, kellele tunnistada. Ellen White on selle kohta öelnud: „Issanda päeval ei saa mitte keegi enda vaikimist vabandada oma isekate huvidega. Tööd on igale meelele ja igale käele.“ („In the day of God not one will be excused for having been shut up to his own selfish interests. There is work for every mind and for every hand.“)
In English