Jumal lõi elegantselt täiusliku maailma. Iga imeline ja suur loodussüsteem eraldi loodi eesmärgiga hoida Maal elu ja kõik eraldiseisvad süsteemid pidid moodustama imelise, kompleksse, ent siiski täiusliku ilmaruumi. Meie atmosfäär ja hüdrosfäär, meie kliimasüsteem, meie pinnasesüsteem ja kõik muu sulandusid kokku tervikuks, milles pole näha traagelniite. See oli veatu ja oma integreeritud täiuslikkuses tasakaalustatud, nii et kui Jumal kõike oma loodut vaatas, nimetas ta seda väga heaks (1Ms 1:31).
Kõik oli nii ilus ja imeline, et inglid laulsid ja „Jumala pojad“ hõiskasid rõõmust (vt Ib 38:7). Kõik oli nii hea, et loodu täiuslikkus, keerukus, selle kujundus ja rahulik harmoonia kõige elavaga moodustas osalise peegelpildi Jumala iseloomust. Täna on maailm hoopis teistsugune. Pelga vaatlemise tulemusena teame, et elusolendite vahel ei ole harmooniat, on vaid isekus, hirm ja konflikt. Meile on usaldusväärsetest allikatest teada antud, et elusolendites ei ole elegantset täiuslikkust; loodusüsteemid, mille Jumal lõi Maa peal elu säilitamiseks – meie ookeani-, atmosfääri-, värske vee, kliima- ja pinnasesüsteemid – teadlaste uuringud tõestavad üksteise järel, et need kõik on teel allamäge.
Viiskümmend aastat tagasi oli Maa kliima suhteliselt stabiilne ja ennustatav, täna on kliima palju kaootilisem ja vaenulikum. Nii kaootiline ja vaenulik, et mõned teadlased on viimasel ajal öelnud, et kliima on põhimõtteliselt „normaalsuse lõpus“; teadlased väidavad, et me oleme sisenenud tähelepanuväärse ebastabiilsuse ja inimühiskonna suurte mõjude ajajärku. Tulevikku vaadates ütlevad mõned teadlased, et nad „ei aa öösiti magada“, kuna kardavad, mis võib maailma tabada (Lk 21:26), ja viitavad praeguse aja suurele kasvule tormide, tulekahjude, põua, nälja, haiguste ja konfliktide osas.
Mis siin siis toimub? Kui teadlastel on oma mõõtmistes ja projektsioonides vähegi õigus, võib öelda, et maailm, mis peegeldas loomisel Jumala iseloomu, peegeldab üha enam ja enam Saatana iseloomu. Ja kui juhtumas on midagi nii suurt, kas me ei leia siis selle kohta ennustusi Pühakirjast ja prohvetlikest tekstidest? Või, nagu arvavad mõned, on andmed petlikud, kuna üle ilma manipuleeritakse nendega?
Suur võitlus
Et neile olulistele küsimustele vastata, mingem Pühakirja juurde ning vaadakem raamistikku, mis maailma sündmusi ümbritseb ja määratleb: sõda Kristuse ja Saatana vahel. Selle kriisi keskmes, mida nimetatakse suureks võitluseks, on patt – esmalt Saatana mäss taevas, seega istutatud Maale, kui inimesed oma armastava Looja käsust üle astusid.
Rm 5:12 ja 6:23 ütlevad meile, et patu tagajärg on surm. Patu teine tagajärg on see, et Saatan usurpeeris inimeste võimu maal ja tema on selle maailma „jumal“ (2Kr 4:4). Rm 8:2, 22 näeme, et patu tagajärjed ei piirdu inimkonnaga, „kogu loodu“ kannatab selle tõttu. Paljud Vana Testamendi lõigud toetavad seda vaadet (vt Js 24:20; 51:6; Jr 12:4; Ho 4:1–3). Seega saame teada, et patt ei mõjuta mitte ainult loodust, vaid võime tuletada, et patu mõju maale on kuhjuv.
Surm on ülim needus ja patu tagajärg, mis meie planeeti mõjutab. Isegi kui me loeme kristluse enimtsiteeritud salmi Jh 3:6, kipume kuulma „inimesed“, mitte „maailm“. Jumal armastab kogu oma loodust ning pani koos oma Pojaga paika lunastusplaani mitte ühe osa, vaid terve maailma jaoks.
On selge, et maakera on tundnud patu mõju. Läheme selle mõttearendusega edasi. Me teame Pühakirjast, et kogu inimkond muutub ajapikku patusemaks (Mt 24:37) ja me näeme prohvetikuulutuse täideminemist selles, kuidas inimesed armastavad pattu järjest enam. Aga kas me näeme võrdlust planeediga – patu kasvavat mõju oma planeedile? Kriitilise tähtsusega on küsimus: kas sel arengul on prohvetlik tähendus?
Vastus on „jah“ ja „rõhutatult jah“. Maailma lagunemise mõjud on adventistide jaoks erilise tähendusega, kuna osa sellest lagunemisest pannakse süüks hingamispäevapidajatele, mis omakorda käivitab tõenäoliselt nõudmise, et kõik pühitseksid ühte päeva. Seega, ehk on tegelik küsimus hoopis: kas me näeme silmapiiril usulisi piiranguid? Jeesuse jüngrid küsisid Jeesuse maise elu lõpus väga otsekohese küsimuse: „...mis on sinu tulemise ja selle ajastu lõpu tunnustäht?“ (Mt 24:3)
Jeesuse vastus maalib pildi maailmast, kus vohab patt ja inimeste armastus on jahtunud (s 12). Tema vastus on kirjas ka Mk 13. ja Lk 2. peatükis ning kõige täielikumas mõttes saabki tervikliku vastuse kõiki neid kolme peatükki lugedes. Lisaks patuga täidetud inimkonnale kirjeldab Kristus ka maakera üldist olukorda, kus konfliktid, näljahädad, haigused ja märkimisväärsed looduskahjud on igal pool. Tema kirjeldused kehtivad meie maailma kohta täna.
Maailma kaitseeksperdid mõistavad, et peamiste ressursside nagu toidu või vee või kütuse vähesus võib päädida riikidevaheliste või inimrühmade vaheliste konfliktidega (vt Mt 24:7). Me mõistame, et toidu- ja veepuudus viib haiguste kiire levikuni. Inimesed, kes neid teemasid uurivad, ütlevad aina enam, et muutused, mida me praegu Maa loodussüsteemis näeme, viivad märkimisväärsete muutusteni inimühiskonnas, kaasa arvatud põua, üleujutuste ja kõiksugu looduskatastroofide kasvuni. Alates 1980. aastast on looduskatastroofide arv pea kolmekordistunud ja kiire kasv jätkub.
Näib, et see, millest Jeesus rääkis, on hakanud toimuma. Pühakirja tunnistus on väga selgesõnaline. Kas ka Ellen White?
Raamatus „Tunnistused kogudusele“ on peatükk, mis heidab sellele teemale rohkem valgust: „Jumala Vaim tõmmatakse maa pealt ära. Orkaanid, tormid, rajud, tulekahjud ja üleujutused, katastroofid merel ja maal järgnevad üksteisele kiires vaheldumises. Teadus otsib viise, kuidas seda kõike selgitada. Need märgid sagenevad, jutustades meile Jumala Poja peatsest tulemisest, kuid neid omistatakse hoopis teistele nähtustele. Inimesed ei märka inglitest valvureid, kes hoiavad kinni nelja tuult, et need ei puhuks enne, kui Jumala teenijad on pitseeritud. Aga kui Jumal annab inglitele loa tuuled lahti lasta, vallandub võitlus, mida ükski pliiats ei suuda kirjeldada.“
Loodusõnnetuste kasvus näib, et me näeme prohvetikuulutuse täitumist lausa otsesel moel: märgid sagenevad. Me näeme ka seda, et teadlased püüavad seda kõike selgitada. See on väärt kordamist: näib, et me näeme just praegu seda, mida Ellen White kirjeldas kui Jeesuse teise tuleku eelset aega. Tõsiasi, et terve maailm pöörab üha enam tähelepanu enneolematutele katastroofidele meie keskkonnas, annab meile ideaalse võimaluse esitleda suure võitluse ja lunastusplaani kontekstis kõige toimuva põhjuseid ja mõju. Maailmas, mis muidu ei kuula, kuulavad sellist sõnumit paljud.
Katastroofid ja pühapäevaseadus
Ellen White viitas paljudes oma kirjatöödes katastroofidele ja äärmuslikele ilmastikunähtustele.
Üks olulisemaid tema väljaütlemisi pärineb ajalehe The Southern Watchman 28. juuni numbrist 1904. aastal. Selles ütleb ta, et looduskatastroofid vallandavad sotsiaalse ja seadusandliku nõudmise pühapäeva pühaks pidamise osas: „Vastutavate kohtade ametnikud mitte ainult ei ignoreeri ja põlga hingamispäeva, aga innustavad oma püha laua tagant inimesi pidama nädala esimest päeva, rõhudes traditsioonile ja inimeste kombestikule. Nad viitavad maa ja mere rahutustele – tormituultele, üleujutustele, maavärinatele, tulekahjudele – kui Jumala rahulolematuse märkidele, et pühapäeva ei peeta pühaks. Need rahutused kasvavad, üks katastroof järgneb teisele ja need, kes rikuvad Jumala seadust, näitavad näpuga nende peale, kes peavad neljanda käsu hingamispäeva, nagu oleksid nemad süüdi selles, et maad on tabanud needus.“
Seos on silmatorkav: mäss Jumala vastu viib hukatusse nii inimkonna kui looduse. Inimesed ja loodus peegeldavad üha enam Saatana iseloomu. See väljendub tormides, maavärinates ja katastroofides. Nende sagenemine viib üleskutsele pühitseda pühapäeva ja süüdistada katastroofide jätkumises hingamispäevapidajaid. Sellest ketist puudub lüli, mis ühendaks keskkonna heaolu pühapäeva pidamisega. Aga see ühendus ei pruugi puududa – näib, et see nihkub aegamisi oma kohale.
Teadlastel, kes ei saa kartuses selle pärast, mis tulla võib, magada, võib olla õigus: me oleme jõudnud normaalsuse lõppu. Me elame prohvetikuulutuste täitumise ajal. Ja meie ees on kriitiline küsimus: kas meie ajataju ja tahe kuulutada kartmatult Kristuse teist tulemist kattub maailma ajaloo selle faasiga, milles leiame end elavat? Kui unine Jumala teenija oli enne „normaalne“, siis kuulutagem see normaalsus lõppenuks.
Scott Christiansen töötab USAs Uus-Inglismaa koguduste liidu kommunikatsioonijuhina
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
In English