Käesolev artikkel on refereering ettekandest „Terve suhe. Perekonna mõju– olevik ja minevik“ Eesti Evangeelse Alliansi abielufestivalil Tallinna metodisti kirikus 19.03.2016.
Ebaterve päritolu
Kutsun teid endaga kaugemasse minevikku. Sellisesse, mis on mõjutanud kõiki inimesi ja kõiki abielusid.
„Siis Issand Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see jäi magama; siis ta võttis ühe tema küljeluudest ning sulges selle aseme taas lihaga. Ja Issand Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juurde. Ja Aadam ütles: „See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast. Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!“ Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha! Ja nad olid mõlemad alasti, Aadam ja tema naine, ega häbenenud.“ (1. Moosese 2:21-25)
See oli ju põhimõtteliselt esimene keisrilõige?
Esimene mees ja esimene naine olid alasti ega häbenenud. Mitte kumbki. See ei olnud ainult sellepärast, et ühel polnud sünnitusarme, tselluliiti ega liiga suurt nina. Või polnud midagi lahti nende kintsudega – no teate küll… Ei olnud see ka sellepärast, et teisel polnud lottis kõhtu, vinnilist nägu või jalad kahtlaselt peenikesed.
Seal oli enamat. Üks oli luu teise luust ja liha tema lihast. Polnud pettunud ootusi, luhtunud lootusi; lapsepõlvetraumasid, allasurutud isiksusi, ebaterveid suhtlemisharjumusi, raskesti mõistmisi, haigetsaamisi, ärakasutamisi, leina, tülisid…
Mees ja naine seisid teineteise vastas. Terved ja tugevad, vaprad ja ilusad, rõõmsad ja õnnelikud, entusiastlikud ja põnevil.
Oled sa kunagi mõelnud, mida nad kõigepealt tegid?
Kas nad rääkisid juttu?
Sõid nad midagi?
Käisid jalutamas?
Suudlesid või läksid kohe „lõpuni“?
Kas Jumal seisis esialgu sealsamas kõrval ja enne oli n-ö ametlik osa ning alles hiljem said jääda omavahele?
Esimesed mees ja naine. Jumala loodud. Täielikus harmoonias.
Ma tahaksin väga, et piiblilugu jutustaks rohkem sellest, mida tegi ja kuidas elas üks täiuslik harmooniline paar. Kuid piiblilugu räägib kõige harmoonilise, kauni, täiusliku ja hea valmissaamise otsa kohemaid hoopis sellest, kuidas patt selle kõik suure kirvehoobiga rikkus…
Ja siin me oleme, tuhandeid aastaid hiljem. Abielu. Me lihtsalt ei ärka unest kõige kaunimasse uude reaalsusesse. Me peame otsima ja leidma. Kellegi, kes ei ole luu meie luust ega liha meie lihast. Ta on hoopis meie äia ja ämma laps.
Meil on nähtavad ja nähtamatud armid. Meil puuduvad oskused, kogemused ja teadmised. Ja ometi tahame seda nii väga. Olla abielulises suhtes. Ja üle kõige igatseme olla alasti ja mitte häbeneda.
Kuidas õppida üksteist tundma ja mõistma?
Kuidas seada mõistlikke ootusi? Kuidas närida sisse ja läbi selle minule nii lähedaseks kaaslaseks oleva inimese isiksusest, mõtetest, ajenditest, helladest kohtadest?
Kuidas organiseerida oma nõudlikku elu?
Kuidas korraldada suhteid teiste oluliste inimestega?
Kuidas pakkuda ja kogeda peadpööritavat naudingut ja seksuaalset rahulolu?
Mis juhtus mehe ja naisega, kes täiuslikus harmoonias teineteisele Jumala poolt anti?
„Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled.“ (1. Moosese 3:7)
Miks nad äkitsi häbenesid oma alastiolekut?
Kas sellepärast, et miskit muutus nende välimuses?
Olid ilusad, aga äkitsi oli päikeseloojang ja nõidus kadus?
Süütunne. Kohutava ärarikkumise tunnetus. Teadmatus tulevikust. Oma osaluse teadvustamine selles.
Oled sa kunagi mõne eriti suure käkiga hakkama saanud?
Ja tundnud seda, et sa just rikkusid midagi pöördumatult?
Ma ei ole neil päevil midagi väga suurt nässu keeranud. Aga hiljuti sain ühe väiksema asjaga hakkama – panin meie väikese kortermaja prügikonteineri põlema. Meil on nimelt ahjuküte ja ma viisin kilekotiga tuha välja. Tuhakott seisis pisut aega ka esikus ning midagi ei juhtunud. Aga see tuhk on salakaval!
Kui tunni aja pärast autoga maja juurest ära sõitsin, imestasin õues leviva plastmassi kärssamise haisu üle. Kuna eelmisel päeval oli abikaasa Angelika pliidil kühvli ära põletanud, siis oli lõhn värskelt tuttav. Mõtlesin veel, et imelik, et päev peale toas plastmassi kärsatamist levib see hais õues…
Kui ma õhtul koju tagasi saabusin, oli konteineri tagaseina asemel suur auk. Naaber oli enne suuremat põlengut jaole saanud ja ära kustutanud. Kui ma uue konteineri hindu uurisin, selgus, et meid teenindav firma, kellele konteiner kuulus, müüb neid 180 eurot tükk… Majanduslik põnts. Mida kõike oleks võinud selle kahesaja euroga teha! Kuid siis saabus kergendus. Tuli välja, et Angelika oli töölt tulles märganud, et konteineri juurest tuleb väikest suitsu. Aga ta ei teinud midagi. Ei läinud isegi vaatama!
Milline kergendus! See tähendab, et abikaasa oli konteineri põletamises osaline! Ma oleksin selles majanduslikus kaotuses üksi süüdi olnud. Nüüd oli see jagatud!
Mida tundis Aadam?
Mida tundis Eva?
Oli vaja katta oma kaotatud väärikust.
Heatahtlikkus selle siiras mõttes oli kadunud. Ei saanud enam päris kindel olla. See oli õigustatud hirm, sest mis juhtus juba vähe aja pärast? Süüdistus. Jumala küsimise peale tuli kiirelt vastus: „Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin.“ (1. Moosese 3:12) Naine, kelle sa mulle andsid!
Mida toredamad rõivad meid katavad, seda toekamana end tunneme. Kui läheme paremasse seltskonda, siis paneme selga parimad riided. Ma arvasin, et teist enamik täna kindlasti ülikonda ei kanna. Mina panin ülikonna selga, sest mul on ettekanne. Ma tahtsin end kindlapeale hästi ja toekalt tunda.
Muide, keegi hea inimene andis ühes abielublogis abielu säilitamise nippide reas head nõu: tülitsege alasti! Mees ja naine tajusid korraga oma haavatavust. Tajusid vajadust end katta ja kaitsta. Vajadust ennast õigustada ja oma puudulikkust varjata. Kui inimene sai tundma head ja kurja, siis kuri sai teda kontrollivaks jõuks. Esimene mees ja esimene naine hakkasid süüdistama, varjama, vabandusi otsima.
See on see, kust me tuleme. See on minevik, mis kirjeldab meie tausta. Kes me oleme ja miks?
Meie, abieluinimeste abielutöö on ühine teekond ja pingutus, et Jumala armu läbi kogeda midagi sellest, mille Jumal Aadamale ja Evale andis. Olla alasti ja mitte häbeneda ning saada üheks.
Terve suhe kolmest aspektist
Inspireerituna tänase ürituse pealkirjast „Terve suhe“ soovin teid kutsuda mõtlema tervele suhtele kolmest aspektist:
- terve „terviklikkuse“ mõttes,
- terve „haavadest vaba“ mõttes,
- terve „poliitilisest korrektsusest ja muust taagast vaba“ mõttes.
Kuna ajakirjaformaat ei võimalda kogu ettekande soravalt jälgitavat sõna-sõnalist edasiandmist, on ettekande teine pool esitatud kokkuvõtvalt visandatuna.
Terve „terviklikkuse“ mõttes
Alusepanemine ja valmistumine abieluks nagu maratoniks. Pidev treening – jõutrenn, hingamistreening, psüühilise vastupidavuse treening jne. Paljudel juhtudel nähakse rohkem vaeva pulmade kui abieluks valmistumisega.
Pidev tundmise vajadus. Mullune abikaasa ei ole enam seesama. Rääkimata sellest, kellega viis, kümme, kakskümmend aastat tagasi paari mindi. Selle ajas muutuva ja kujuneva inimese tundmiseks on vaja piisavat ühisosa, aega, suhtlust.
Koos veedetud aja vajadust ei täida pelgalt ühine meelelahutus ja väljas söömas käimine. Vajame ühist töist pingutamist, mille sees süveneb sõprus. Kohtingute korraldamine versus koos „elu elamine“. Ühiselt tubaste tööde tegemisest on rohkem räägitud. Sellest, et mehed igatseksid rohkem sõprust ja partnerlust „välitöödel“, mh näiteks auto remontimisel, on räägitud ehk vähem.
Terve „haavadest vaba“ mõttes
Pidev andestamine. Väikeseid asju oskavad andestada kõik. Mõnel on ka sügavad haavad, mis võivad vajada oskuslikku kõrvalist abi.
Keskenduda kogu aeg sellele, mis on hea. Kui jääda vaatama asjade peale, mis ei meeldi või häirivad, võib hakata vihkama igaüht. Vabalt. Oma naist või meest kindlasti.
Terve „poliitilisest korrektsusest ja muust taagast vaba“ mõttes
Efeslastele 5:24.25. Mees vaba armastama. Takistab hirm, et enese selline armastavas hoolitsuses äraandmine leiab ärakasutamist. Mehe vabadus olla õrn ja arvestav.
Naine vaba austama. Teema, millest ei julgeta poliitilise korrektsuse tõttu enam eriti rääkidagi. Imetlus, lugupidamine, kannatlikkus. Takistab kartus, et selline enese äraandmine leiab ärakasutamist. Kaasaegne põlvkond õpib, et austust tuleb üles näidata ainult siis, kui keegi on selle välja teeninud.
Pauluse mure, et 1. sajandi Kreeta naised käituksid nii, et Jumala Sõna ei teotataks. Et Jumala Sõnast ei räägitaks põlastavalt, seesama manitsus võib olla ajakohane nüüdisaja lääne mehele: „Õhutagu nooremaid mehi armastama oma naist ja lapsi, olema kaine mõistusega, puhta meelega, kodutöödes usinad, lahked ning oma naisele alluma, et Jumala sõnast ei räägitaks põlastavalt.“ (Parafraseeringu aluseks Tiituse 2:4,5 „Piibel. Uue Maailma Tõlge“, 2014)
Mehi on küllalt võetud selle eest, et nad kipuvad lahendusi pakkuma. Mehed kasutagu julgelt Jumala antud andi asju parandada ja probleeme lahendada. Vajadusel tuleb ka oma abielu osadeks võtta, õlitada ja uuesti kokku panna.
Kui naine oleks selline nagu kirjas Õpetussõnade 31. peatükis, kas siis oleks teist veel vaja, kellega hommikul kauem voodis vedeleda?
Õpetussõnade 31 naine on enesekindel naine. See enesekindlus elas ilmselt ka tema seksuaalsuses. Talle ilmselt meeldis vahetevahel „teha seda peal olles“. Jutt pole siis peaasjalikult tehnikast. Ärge jääge kinni müütidesse. Rääkige. Väljendage julgelt. Tahtke julgelt.
Kui Jumal lõi Aadama ja Eeva, siis olid nad alasti ega häbenenud. Nad olid üks. Meie elus ja abielus toimub see Jumala armu läbi, kui Temaga koos püüdleme.
In English