Reetmine

Hesekieli 28. peatükis on esitatud nutulaul Tüürose kuningale: „Sa olid nagu eeskujulikkuse pitserimärk, täis tarkust ja täiuslikult ilus. Sa olid Eedenis, Jumala aias, sul olid katteks kõiksugu kalliskivid [...]. Sa olid nagu keerub, hiilgav kaitsja, ja ma panin sind pühale mäele; sa olid otse jumalik olend, kes võis käia tuliste kivide keskel. Sa olid laitmatu oma teedel alates su loomispäevast, kuni sinus leiti ülekohut.“ (s 12–15)

Kirjeldused antud kuningast lähevad kaugemale maise kuninga kirjeldustest. Selle tõttu arvatakse, et Hesekiel räägib Saatanast. Lutsifer enne oma langemist oli eeskujulik, tark, ilus. Ta kõndis koos Jumalaga Eedeni aias. Teda nimetatakse lausa jumalikuks olendiks. Ellen White’i järgi oli just tema Kristusest järgmisena kõige enam Jumala poolt austatud.

Kõik oli täiuslik, kuni Lutsifer hakkas kahtlema Jumala autoriteetsuses ja õigluses. Nagu kirjutab Hesekiel – Lutsifer oli laitmatu, kuni temas leiti ülekohut. Enda au nimel pööras ta Jumalale selja. „Sinu suure kaubitsemise tõttu täitus su sisemus vägivallaga ja sa tegid pattu, [...]. Su ilu tõttu läks su süda ülbeks, oma hiilguse pärast sa kaotasid tarkuse.“ (Hs 28:16,17)

Kujutame ennast sellesse olukorda. Meil on kõige usaldusväärsem sõber, keda tunneme terve elu. Võtame ta enda koju alati armastusega vastu ja austame teda. Siis hakkab ta aga ilma põhjuseta meis kahtlema. Ta seab kahtluse alla meie põhimõtted ja teod. Enda ülendamiseks pöördub ta meie vastu ning veenab ka teisi sõpru seda tegema. Mina tunneksin ennast selles olukorras reedetuna. Oleksin vihane ja tahaksin sellele sõbrale kätte maksta. Panna teda tundma samamoodi, nagu mina tundsin hetkel, mil ta mind reetis.

Lugu Lutsiferi langemisest on üks paljudest, mis räägib, kuidas Jumala enda loodu Talle selja pöörab. Jumal on korduvalt tundnud reetmist kõige sügavamas tähenduses. Kui palju enam reedetuna võis Ta ennast tunda Eedeni aias hetkel, mil esimesed inimesed valisid Tema asemel just selle sama isiku, kes Teda oli reetnud. Või Juudase lugu, mida peetakse isegi mittekristlikus maailmas üheks kõige tuntumaiks reetmislooks. Lugedes Piiblit, näeme, kuidas läbi ajaloo on inimesed Jumalat alt vedanud ja reetnud.

Paistan esmapilgul eeskujuliku kristlasena – palvetan, loen Piiblit, käin kirikus, pean hingamispäeva ja aeg-ajalt isegi julgustan mõnda kaaskristlast. Kui mõni piiblijutt räägikski minust, ei oleks see kindlasti mitte reetmisest. Mina ei veaks oma Jumalat niimoodi alt, nagu seda teevad paljud piiblitegelased, sest ma tean ju selle tagajärgi. Või kuidas? Kui ma teen kõike, et mul oleks hea suhe Jumalaga, ja julgustan ka kaaskristlast, kas sellest piisab? Ei. Väga tihti, vahepeal isegi enese teadmata, ignoreerin Jumalat ja seeläbi reedan Teda just samamoodi.

Hoolimata sellest, et lugematutel kordadel on inimesed Jumalat alt vedanud, otsustab Tema meid ikka usaldada. Matteuse 28. peatükis ütleb Jeesus: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teid käskinud!“ Kui Jeesus lahkus siit maailmast, andis Ta meile, kristlastele, ülesande, mida Ta ei saanud usaldada mitte kellelegi teisele. Tal ei ole kedagi teist seda kohta siin maailmas täitmas. Ta pani kõik oma lootused meie peale.

Kui Jeesus lahkus meie seast ja läks taevasse Isa juurde, ei öelnud Ta meile, et jääge oma kogudustesse isekeskisse ja õppige Piiblit. Ta ütles: „Minge! Tehke jüngriteks! Ristige! Õpetage!“ See on vastutus, mille Ta meie õlule pani. Kas saame sellega hakkama või on vahepeal tunne, nagu unustaksime selle igapäevatöö kohustuste kõrval ära? Tunnen, et kui ma jätan selle täitmata ning kui ma ei anna oma osa sellesse töösse, reedan Jumala samamoodi nagu Aadam ja Eeva Eedeni aias. Ma vean Teda alt. Jumal ootab, et ma täidaksin rõõmuga seda ülesannet, mina lükkan seda oma maiste töökohustuste ja kõige muu kirikutöö pärast justkui edasi. Mitte, et mul see meeles ei oleks, aga lihtsalt praegu ei ole aega…

See on suur vastutus, kuid nagu meie imelisele Jumalale omane, ei ole me selles üksinda. Esiteks kõnetas Ta mitte üksikinimest, vaid meid kõiki. Ta ei öelnud „mine“, vaid „minge“. Ühiselt peaksime püüdlema selle poole, et Jeesus ei tunneks end jälle reedetuna. Julgustuseks järgnes sellele tõotus, millele saame toetuda mitte ainult seda eesmärki täites, vaid kõigis oma rõõmudes ja muredes: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“ (Mt 28:20)