Juba peaaegu viis aastat tagasi hakkasin unistama vabatahtlikuna välismaale tööle minemisest. Nägin selles head võimalust saada kogemus võõras riigis elamisest ning seal teiste abistamisest. Tundus igatigi hea mõte. Kohusetundliku neiuna võtsin aga enne aega, et ülikool lõpetada ning seejärel sain sobiva tööpakkumise. Nii jäi välismaale minek pikemaks ajaks ootele. See unistus oli mul kogu aeg olemas, kuid ma ei teinud selle elluviimiseks midagi. Kuni möödunud aasta kevadeni, mil sain võimaluse minna tööle Rumeeniasse. See viis selleni, et elasin ja töötasin neli kuud vabatahtlikuna Bukarestis.
Läksin Bukaresti augusti lõpus, kuid teadsin oma minekust juba aprillis. Olin seda unistust eneses hoidnud aastaid ning nüüd oli see tõeks saamas! Terve suve elasin ootuses. Ootasin oma senise elu kõige põnevama seikluse algust. Uued kogemused, uute inimestega tutvumine, uus keel, uued toiduelamused… Mu süda oli täis elevust. Ning mis kõige olulisem – ma saan teha head! Tundsin, et teen kõige üllama teo: „Ma lähen päästan kõik Rumeenia kodutud lapsed ära!“ Ei-ei. „Ma lähen päästan kogu maailma!“ Olin täidetud andmisrõõmuga. Arvasin, et minu ja mu kaasvabatahtlike viibimine Bukarestis on midagi, mida on seal elavatel inimestel raske märkamata jätta.
Reaalsus oli aga midagi muud. Töö, mida tegime, ei olnud üllas ega teistele kasulik. Tundsin, et meie töö on ebavajalik. Korterid, milles elasime, olid täis kirpe ja prussakaid ning mööbel lagunes. Kooselu teistega oli oodatust palju raskem, sest ilmalike noortena oskasid teised vabatahtlikud korralikult ja peaaegu igapäevaselt pidutseda. Elu Bukarestis oli kiire ja tume. Koduigatsus oli suur.
Õpetussõnad 13:12 ütleb, et pikk ootus teeb südame haigeks, aga täideläinud igatsus on elupuu. Tundsin, et mu süda on haige. Olin midagi pikalt ja andunult oodanud ning see, mida sain, oli vastupidine minu ootustele. Reaalsus lõi mind otse pähe. Ma ei saa öelda, et kõik oleks halvasti olnud, aga kõik oli kindlasti teistsugune, kui enne sinnajõudmist arvasin. Ma polnud kunagi oma elus sellises olukorras olnud ning motivatsioon ja tahe seal olla kadusid kiiresti. Tundsin, et minu enda ootused vedasid mind alt.
Kui Jeesus oli risti löödud, parastasid möödujad teda päid vangutades: „Sina, kes lammutad templi ja kolme päevaga üles ehitad, päästa iseennast! Kui sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt alla!“ Nõndasamuti teotasid teda ka ülempreestrid koos kirjatundjate ja vanematega: „Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda päästa. On ta Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt alla ja me usume temasse!“ (Mt 27:39–42)
Ka neil inimestel olid ootused. Ülempreestrid, kirjatundjad ja vanemad tundsid Pühakirja ning nad ootasid Messiat. Messia ootus oli juudi rahvale oluline, see oli kandunud põlvest põlve edasi. Nagu minulgi, olid nende seatud ootused hoopis teistsugused kui reaalsus. Nad ei tahtnud Jeesust kui lihtsat puuseppa, kes tölneritegagi ühes lauas sööb. Nemad ootasid kuningat sellisena, nagu maailm seda ette kujutab. Et Messia osutus teistsuguseks, kui nemad arvasid, ei suutnud nad uskuda, et Jeesus ongi Jumala Poeg. Nende endi ootused Jeesuse suhtes tapsid nende usu Temasse. „Astugu nüüd ristilt alla ja me usume temasse!“ Kui Ta vastab meie ootustele – astub ristilt alla, – siis me usume teda. Nad seadsid oma ootuste ja nende täideminemistega Jeesusele tingimuse.
Nii nagu mina ise oma ootustega lõhkusin oma unistust, lõhkusid enda suhet Jumalaga need inimesed, kes ootasid Jeesuselt midagi muud kui Tema täiuslikku lunastusplaani. Kas meiegi teeme seda oma usuelus? Ootame Jumalalt midagi, mis on meie oma tahtmine, teadmata tegelikult, kas see on meile parim. Kui need ootused ei täitu, tunneme, et Jumal on meid hüljanud. Me ei saa vastust, sest meie ootus palvevastusest on midagi muud, kui Jumal meile annab. Meie ootused oleksid meid nagu kurdiks teinud Jumala hääle suhtes, sest tahame kuulda midagi muud.
Mis oleks juhtunud, kui Jeesus oleks nende kõrgetele ootustele vastanud ja ristilt alla astunud? Mis oleks juhtunud, kui Jeesus oleks nende kiusule alla andnud ja iseennast päästnud? Õnneks ei saa me seda teada. Ootused on ohtlikud, kui neid valesti seada. Kõrgelt seatud ootused lasevad meil pettuda asjades, millega ilma ootusteta rahul oleksime. Ärgem seadkem inimlikke ootusi Jumala suhtes. Usun, et nii suudab Jumal meile näidata rohkemat, kui tahta ja oodata oskame.
In English