Alates eelmise aasta sügisest on minu reede õhtud totaalselt muutunud.
Varasemalt oli minu jaoks peamiselt kaht tüüpi reede õhtuid. Ühed olid väga toimekad seoses ettevalmistusega hingamispäevasteks teenistusteks, tundus, et õhtutunnid jäävad napiks – kas siis valmistades kodus ette hommikuse teenistuse programmi või harjutades kirikus ansambliproovis pilli ja häält. Teised olid seevastu rahulikud ja aeg magamaminekutunnini keris üpris aeglases tempos, lugesin Piiblit, mõnd vaimulikku raamatut või hoopis internetis adventautorite mõtisklusi. Aga kui alustasime Raqueliga inglisekeelse väikegrupiga, on praktiliselt alles jäänud ainult üht tüüpi õhtu – ühine aeg oma elu ja kogemuste jagamiseks, Jumala Sõna üle arutamiseks ja palveks. Mõnikord oleme olnud koos oma kolm tundi ja sellest tulenevalt olen pidanud enamuse oma varasematest reedeõhtustest toimetustest muul ajal ära tegema.
Need õhtud on andnud mulle palju just selles mõttes, et hea on kuulata teiste kogemusi. Mõnikord tundub, et mõni noor (usklikuks olemise aja mõttes) kristlane on kogemustest nii pungil, et see on lausa ebaaus. Ma võin öelda, et ma tunnen, et Jumal on mind palju õnnistanud. Kui ma vaatan oma elujärge ja võimalusi, mida Jumal on mulle lubanud osaks saada, ei saa ma nuriseda. Ma julgen tunnistada, et ma pole seda kuidagi ära teeninud. Ja samas, kui ma loen kokku oma erilised, suured kogemused Jumalaga, siis tekib tunne, et neid on kuidagi vähevõitu. Kuidas on nii, et mõnel on peaaegu igal reede õhtul jagada, millise ime on Jumal jälle teinud ja mina võin enamasti ainult pead noogutada ja sisemuses mõelda, kui äge oleks, kui ka minul oleks midagi sellist jagada?
Tõenäoliselt ei ole sellele küsimusele ühest ja kindlat vastust, aga mulle tundub, et põhjuseid on kaks: suhte tulisus Jumalaga ja hetke erilisus elus.
Usun, et kõik lugejad saavad aru, mida ma mõtlen selle esimese punkti osas. Mida lähedasem suhe on meil Jumalaga, seda lihtsam on Jumalal meid juhtida, ja teisest küljest, seda avatumad on meie vaimusilmad nägema Jumala toimimist meie elus. Samas on ka kindel, et me ei tohiks end liiga palju võrrelda teistega, sest siin on omad ohud – kadedus ja heitumine juhul, kui tundub, et kaaskristlase suhe on tulisem, ning uhkus ja enesega rahulolu, kui tundub, et sinu suhe on parem.
Mida ma mõtlen teise punktiga? Mulle tundub, et meie erilisemad ja suuremad kogemused on seotud sellega, kui meie elus on mingi kriis või otsustavad hetked, nimetagem neid siis verstapostideks või pöördepunktideks.
Arutasime kord koguduses Aabrahami elu üle. Vana Testament pühendab Aabrahami elule päris palju tähelepanu. Kindlasti juhtus tema 175 eluaasta jooksul palju enamat, kui on meile kirja pandud tema elu käsitlevas tosinas peatükis. Ja sama kindlasti võib öelda, et enamus nendest elupäevadest kulges ilma eriliste kogemusteta – need olid päevad, mil Aabrahami elu mõne teise nomaadi elust eristasid vaid tema palved Jumala poole, keda silmaga ei olnud näha. Muus osas olid need rändkarjakasvataja argipäevad, mille kohta kõrvaltseisja võis vaid öelda seda, et Aabrahamil läks lihtsalt väga hästi.
Kui tema erilised suured kogemused üle lugeda, siis arvuliselt neid nii väga palju ei olegi – kutsumine minna välja Uri linnast, Jumala korduvad tõotused tema järeltulija osas, vennapoja päästmine käputäie meestega viie kuninga armee käest, vaidlus Jumalaga Soodoma saatuse üle, Jumala abi valelikule Aabrahamile Egiptuses ja Geraris ning viimaks tõotatud poja ohvriks viimine. Muidugi, tegu oli vägevate kogemustega, aga Aabrahami suureks usumeheks nimetame me eelkõige esimese ja viimase pärast.
Enda nooruspõlvest mäletan Ain Soosaare kõnesid. Ma mäletan, et ma kuulasin teda alati põnevusega, sest Jumala imeline abi tema nooruspõlves Siberis kinnitas ka minu usku Jumala headusesse ja vägevusse. Kes ei ole tema kogemustest kuulnud, sel soovitan üles otsida vanematest Meie Aegadest tema mälestuste seeria. Samas, mingil hetkel teda kuulates mõistsin, et enamus tema suurtest kogemustest oligi tema nooruspõlve ja Siberi kogemused. Ain kõndis ustavalt elu lõpuni koos Jumalaga, olles ka pensionipõlves tegev aktiivse evangelistina, kuid mulle tundus, et tema suuremad kogemused jäidki aastakümnete taha, tema nooruspõlve otsustavate hetkede juurde.
Kui ma mõtlen enda eriliste kogemuste peale, siis ka need on seotud selliste hetkedega. Minu viimane võimsaim kogemus oli peale autoõnnetust nelja aasta taguses suves. Olin varasemalt lubanud minna kõnelema Pärnu kirikusse lahtiste uste nädala lõpus peetavale jumalateenistusele. Viis nädalat enne seda olin sõitnud autoga teelt välja ning murdnud rinnakulüli ristjätke ja viis roiet. See viis mind haiglasse ja siis ambulatoorsele ravile, mistõttu olin töölt eemal kaks kuud. Roidemurru tõttu oli mu hingamine muutunud pinnapealseks ning ühel hetkel leidsin, et peale paari lause ütlemist oli mul õhk otsas ja pidin tegema pausi enda kogumiseks.
Laupäevahommikusel teenistusel avastasin, et ma ei suuda laulda – laulmine võtab ju veel rohkem õhku. Laupäeva lõuna ajal harjutasin omaette olles jutluse ütlemist ja leidsin, et iga lause järel sügavama hingetõmbe võtmisel suudan viis minutit järjest rääkida. Laupäeva õhtusel teenistusel ei tulnud taaskord üldlaulu kaasalaulmisest midagi välja. Pulti astudes närveerisin, aga lootsin, et hingetõmbepausidega suudan jutluse lõpuni öelda. Mõne minuti möödudes märkasin enda üllatuseks, et ma räägin tavaliselt, ilma hingetõmbepausideta. Mu hääl oli piisavalt tugev. Mu sisemised suunurgad tõusid. Tänasin mõttes Jumalat ja lootsin, et see kestaks jutluse lõpuni.
Kui kõne oli läbi, siis asusin lootusrikkalt laulma teistega koos üldlaulu. Seis oli nagu enne, paari sõna järel oli õhk otsas. Sama oli ka tavalise vestlusega peale teenistuse lõppu. Kuid ma ei olnud ainus, kes märkas, et jutluse ajal oli teisiti. Minu juurde astus Valdek Lõhmus, kes ütles, et mulle anti kõnelemise ajal erilist jõudu. Ta tabas naelapea pihta. Ma sain sel hetkel jõudu, mida minus endas ei olnud.
Ma arvan, et suur kogemus on seegi, kui sa koged Jumala õnnistust ja seda, kuidas Ta on sinu eest igapäevaselt hoolitsenud. Võib-olla vahel me unustame selle ära ja otsime oma elus erilist kinnitust, et Jumal ikka tegutseb. Aga kui vaadata suures pildis, kasvõi Aabrahami elu peale, siis tegelikult on oluline, et me ei unustaks ära seda, kuidas Jumal on meie elus varem tegutsenud. Mõned Aabrahami suurtest kogemustest olid seotud tegelikult sellega, et ta oli oma kogemused unustanud ja Jumala tõotustes kahtlema hakanud. Püüdkem siis õppida ka sellest, et mitte unustada seda, kuidas Jumal on meid varem juhtinud. Küll tulevad meie elus jälle otsustavad hetked (mis ei pruugi meile üldse meeldida), mil Jumal teeb midagi suurt. Mida me ise teha saame, on hoida oma pilk Jumalal ja investeerida oma suhtesse Jumalaga, tänada Teda selles eest, mis on olnud, ning usaldada, et Tema annab meile meie suured kogemused omal ajal.
In English