Ressursside ebavõrdne jaotumine globaalsel (ja tegelikult ka lokaalsel) tasandil ning sellega kaasnev vaesus võib meie jaoks tihtipeale näida seitsmepealise lohena, kellel kasvab ühe maha raiutud pea asemele kohe kolm uut. Vaesuselohega rinda pistmine võib tavalise inimese seisukohast nii lootusetu ettevõtmisena tunduda, et see näib juba ette kaotatud lahinguna. Ja milleks üldse pingutada, kui isegi Jeesus ütles, et vaesus ja vaesed inimesed ei kao meie hulgast kuhugi?
Tihtipeale näeme vaeseid inimesi kui homogeenset ja ilma näota inimmassi, kelle toetamine on küll meie kristlikuks kohuseks, kuid kellega meil ei ole mingit emotsionaalset sidet. Kusagil kaugel on lapsed, kes peavad õhtul tühja kõhuga magama minema, kusagil teisel mandril on poisid ja tüdrukud, kelle vanemad ei saa nende kooli saatmist lubada, kusagil seitsme maa ja mere taga on naised ja mehed, kelle päevane sissetulek jääb tublisti alla ühe euro. Statistika ja hiiglaslike arvudega käivad kaasas pildid nimetutest ja äranutetud silmadega väikelastest, kellest me mitte midagi ei tea. Ma arvan, et selline anonüümsus ja emotsionaalne kaugus ongi üheks põhjuseks, miks on vaesuse vastu võitlemine ja selle vähendamine teinekord nii raskeks koormaks kanda. Sa annad oma ressursse, aga kuhu nad täpselt lähevad või kuidas neid kasutatakse, sa ei teagi. Kes sinu antust kasu saab? Kas midagi muutub päriselt paremaks? Kelle jaoks? Sellised vastuseta jäävad küsimused võivad omakorda tekitada negatiivseid tundeid, jõuetust ja tahtmatust. Ja niimoodi on väga raske anda.
Usun, et üks lahendus – isegi kui vaid väike ja tagasihoidlik – võib peituda tõsiasjas, et lood, inimeste individuaalsed lood on need, mis sulatavad näota massi ja annavad põhjatule vaesuse augule hoopis teistsuguse tähenduse ja emotsiooni. Need on justnimelt lood, mis meile inimestena kõige rohkem korda lähevad – meie enda individuaalne lugu ja nende inimeste lood, kellega meil on isiklik side ja kellega meie teekonnad ristuvad. Ja sellepärast tuleks võimalusel otsida just seda sidet, seda nähtamatut miskit, mis teeb meist kõigist – jõukatest ja puudust kannatavatest – ühtmoodi luust ja lihast inimesed, kellel on sügavamal tasandil täpselt samasugused rõõmud, mured, hirmud ja lootused. Statistika tuleb muuta jutustusteks. Numbritele tuleb anda nimed. Ning inimeste lugusid rääkides tuleb meeles pidada, et suuremal osal juhtudest ei ole need ainult lood õnnetusest, hädast või haigustest, tegelikult räägivad need lood samavõrra sitkusest ja vastupidavusest, loovusest ja lootusest, edasipüüdlikkusest ja armastusest. Vaid sedakaudu saab inimeste vahele tekkida nähtamatu, kuid samas tugev side, mida me nimetame kristlikuks armastuseks, armastuseks, mis sunnib meid, armastuseks, mis paneb meid oma õele ja vennale kaasa elama ning võimalust mööda tema koormat kergendama.
Üheks toredaks ja täiesti praktiliseks (ning maailmas plahvatuslikult kasvavaks) initsiatiiviks vaesuse vastu võitlemise vallas on Kiva. See on koht, kus tavalised inimesed üle maailma saavad anda oma kaugel elavatele õdedele-vendadele laenu, 25-dollari suurust laenu, selleks et nood võiksid selle kaudu kuidagi oma elujärge paremaks muuta. Lugege www.kiva.org kodulehelt inimeste vajaduste ning nende elu kohta, vaadake neile silma ja kui teil tekib südamesse soov anda ja aidata, siis ande ning aidake! Beatrice'il Keeniast oleks tarvis maksta oma laste õppemaksu, Dina Kambodžast tahaks osta päikesepaneeli, mille abil oma maja valgustada, Huseen Palestiinast vajab elektrigeneraatorit. Need on päris inimesed ja päris lood, samavõrra tõelised kui minu ja sinu lood. Ja kuna neil lugudel on nägu ja nimi, on andmine palju lihtsam. Aga mitte ainult – võib juhtuda, et mingil kummalisel moel on Mervil Eestist suurem vajadus annetamise ning vennaarmastuse praktilise väljanäitamise järele kui Huseenil vajadus elektrigeneraatori järele...
In English